MAABLOGI ⟩ Maapähklist kikerherneni: uusi ja unustatud kaunvilju, mida meie kliimas kasvatada

Mungoad. Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

Taimse valgu põhiallikad, kaunviljad koguvad maailmas üha suuremat populaarsust. Kaubanduses juba pakutava laia valiku kõrvale on hea vahelduseks ise endale toitu lauale kasvatada, sest nii teame täpselt, kuidas ja milliste vahenditega saak on saadud. Maablogis jagab selleks nõuandeid Eesti Taimekasvatuse Instituudi teadur Lea Narits.

Herned ja oad on tavalised ja tuttavad igale aiapidajale, huvitavaks väljakutseks on olnud vähem tuntud kaunviljade kasvatamine. Jõgeva kogemustele ja praktikale toetudes julgeme soovitada Eestis katsetada nii läätse kui ka kikerherne, mitmesuguste ubade ja isegi maapähkli kasvatamist.

Lääts (Lens culinaris)

Lääts on eestlaste toidulauda rikastanud tegelikult juba sajandeid. Viimane aeg on talle ruumi teha ka kasvatajate istutusaladel. Seemneid valides tuleks kindlasti eelistada suvetüüpi sorte ja vaadata sordi päritolu. Näiteks Kanadast ja Hispaaniast pärit sordid saavad meie tingimustes üldjuhul valmis, Vahemere lõunarannikult pärit sordid paraku mitte. Vihmasel ja jahedal kasvuperioodil ei pruugi läätsetaimed oma kasvu lõpetada (alumised kaunad on valmis, ladvast tuleb uusi õisi peale); sellisel juhul tuleks enne alumiste kaunte avanemist taimed mullast üles tõmmata ning juured ülespidi rippudes järelvalmima panna.

Kikerhernes (Cicer arietinum)

Herneste ja ubade järel maailmas populaarsuselt kolmandal kohal oleva kaunvilja, kikerherne tõusmed on küllaltki külmakindlad. Tõusmed taluvad kuni -3 °C, seega võib kikerherneid külvata koos aedhernestega. Kasvuajal eelistab kikerhernes aga sooja ja kuivemat ilma, jaheda ja vihmase ilmaga ei pruugi õied viljastuda – taimele tulevad küll kaunad külge, kuid need jäävad tühjaks. Heal saagiaastal võib seevastu saada väga suure saagi (2018. a arvestuslikult 4876 kg/ha). Hea saagi saamiseks ei tohiks taimik olla liiga tihe, taimede optimaalne vahekaugus on 5 cm.

Sojauba (Glyxine max)

Kaunviljadest kõige valgurikkama, sojaoa Eestis kasvatamiseks tuleb kindlasti valida lühikese kasvuajaga sordid, sest hilised sordid meie tingimustes kaunte moodustamiseni ei jõua. Kuigi sojatõusmed on üpris külmakindlad, jäävad taimed jahedate ilmadega pikalt kiduma, seega võiks soja külvata mulda, mis on soojenenud temperatuurini +10 °C, ja ka sel juhul tuleks katta külv kattelooriga. Soja ei tohi külvata liiga sügavale, 3 cm on optimaalseim sügavus. Samuti ei tohi külv olla liiga tihe – taimede vahe võiks olla 5 cm. Liiga tihedas taimikus ei moodustu taimedele kaunu. Koduaias on võimalik kasvatada ka roheliste kaunadena tarvitatavaid sojakaunu, kuid sellisel juhul tuleb juba seemnete ostmisel jälgida, et sort oleks tähisega ’edamame’.

Valge lupiin (Lupinus albus)

Antiik-Rooma toidukultuurist pärit ja sealt maailma levinud, ka hundioa nime all tuntud kultuuri kasvatamine rikastab toidulaua kõrval oluliselt ka mullastikku. Lupiini väga võimas juurestik on hea mullakobestaja ning tema juurtele tekivad mügarbakterite kogumid, mis on tihti pähklisuurused, jätavad järgnevatele kultuuridele mulda kuni 120 kg kergelt omastatavat lämmastikku.

Valget lupiini võib külvata varakult, maksimaalselt seemne viiekordse läbimõõdu sügavusele. Kõrge valgusisaldusega lupiiniseemnetest tehakse jahu, mida lisatakse kookidele, kotlettidele, taimsetele jookidele jne. Terveid seemneid keedetakse enne nende söögiks tarvitamist soolvees.

NB! Kindlasti ei tohi süüa lillena kasvatatavate lupiinide seemneid (isegi kui õisik oli valge), sest need sisaldavad mürgist alkaloidi, mis ei lagune keetmisel.

Kõigi kirjeldatud lupiinide kaunad on kaetud tugevate ja teravate servadega kestaga, mistõttu tuleks nende kõdritsemisel kasutada tugevaid töökindaid, et vältida käte veristamist.

Munguba (Vigna radiata), lobauba (Lablab purpureus), maapähkel (Arachis hypogea)

Kõiki neid kaunvilju saab Eesti tingimustes edukalt kasvatada kasvuhoones või ka potis aknalaual. Näiteks maapähklit võiks kindlasti külvata klaasist potti, sest siis on hea jälgida, kuidas õievars mulda poeb ning kuidas sinna otsa hakkab kaun kasvama. Õievart saab vajadusel suunata klaaspoti serva juurde.

Lobaoa puhul on söödavad kõik taime osad. Seda värvikat taime võib kasvatada ka kui toalille, mille ilusaid õisi on väga hea näpistada toidu või jookide kaunistamiseks.

Taimse valgu allikaks olevate kaunviljade maailm on rikkalik. Kindlasti leiab lähiajal tee meie aedadesse veel palju uusi ja põnevaid liike. Julgust ja edu kasvatamisel!