MINEVIKUST ⟩ Sakslaste õlle- ja lihalembus pani Eesti meedia 1928. aastal taimetoitluse peale mõtlema

Pilt on illustreeriv. Foto: Fotis

1928. aastal ilmunud ajakirjas Kodukolle ilmunud artikkel «Kui palju sööb sakslane liha ja joob õlut peale?» räägib, kuidas Kesk-Euroopa rahvas muudkui sööb ja joob rohkem ja rohkem. Lisaks arutati juba siis sellise dieedi mõjust keskkonnale. Avaldame artikli täismahus ja muutmata kujul.

Kui palju sööb sakslane liha ja joob õlut peale?

Sakslased on kindlad usus, et nende maal on võimatu läbi viia keeluseadust. Sakslane on hea tilga sõber, olgu selle nimi siis vein, õlu või naps. Hiljuti avaldas Saksa riigi statistikaamet arvustiku selle kohta, kui palju iga aasta Saksa kõridest alla valatakse joovastavaid jooke ja see hulk ei ole väga väike.

Pärast sõda läks Saksa õlletarvitamine silmatorkavalt tagurpidi, sel lihtsal põhjusel, et müügile lasti õlu, mis põrmugi ei vastanud ennesõjaaegse õlle headusele. Praegu on aga asi niivõrd paranenud, et Saksa õlu nii sise- kui väljamaal on leidnud laialist tarvitamist. 

1925. aastal oli Saksamaal 16 491 õllevabrikut, väiksel viisil õllevalmistajad välja arvatud. Neis vabrikuid kulutati 1926. aastal 8 878 590 doppelttsentneri linnaseid ja 56 480 doppelttsentneri suhkuraineid (doppelttsentner – 100 kilo). Üldse maksustati Saksa tolliameti poolt 48 327 000 hektoliitriline õllehulk. Õllemaksu seadus eraldab peavürtsisisaldavuse järele neli õllesorti: lihtõlu, kõrtsiõlu, täisõlu ja kange õlu. Ülalmainitud riigi poolt maksustatud õlle hulgast oli 95 prots. täisõlut. 

Statistika näitab, et peaaegu tervel Saksamaal valmistatud õlu sisemaal ära tarvitatakse. Iga inimese kohta tuleb aastas 76,2 liitrit õlut. 1924. aastal oli vastav hulk 60,7 liitrit. 

Peale selle on viimasel ajal kasvanud ka õlle sissevedu Saksamaale. 1925. aastal veeti sisse 186 000 hektoliitrit õlut, mis tuli peaasjalikult Tsheho-Slovakkiast. Inglismaalt veetakse sisse peaasjalikult porterit ja ale'i ja Poolast Grätsi õlut.Kange õlle tarvitamine langeb peaasjalikult talvele, jaanuarist kuni märtsikuuni.

Õlletarvitamisega ei saa põletatud viina tarvitamine Saksamaal sammu pidada, iseäranis viimaseil aastail. See on seletatav rahva maitse muutumisega, mis napsitarvitamiselt on üle läinud õllejoomisele. Riigimonopoli andmete järele 1925/26 aasta kohta on terves Saksa riigis 53 375 viinavabrikut. Neis vabrikuis saavutati 1926. aastal 2 229 916 hektoliitrit piiritust kartulist, viljast ja teistest olluseist. Põletatud viina saavutamiseks kulus 1925/26 aastal 15 036 136 doppelttsentnerit kartulit ja 408 327 doppelttsentnerit rukist. Sellest viinast läks joomiseks vabamüügil 656 259 hektoliitrit, mis teeb iga isiku kohta 1,05 liitrit. Põletatud viinast sai riigimonopol 1925/26 aastal 186 154 474 riigimarka sissetulekut. Kuna õllekroonumaks 1925. aastal riigile sisse tõi 259 569 000 riigimarka, mis iga isiku kohta teeb 4,15 riigimarka õlle maksu.

Aga inimene ei muretse mitte üksi oma «vaimutoidu», vaid ka kõhutäite eest. Ja et käesoleval ajal taimetoitlasi võrdlemisi vähe, seisab lihasöömine ikka veel esimesel kohal. Saksa lihasöömis statistika näitab ses suhtes üllatavaid arve. Möödunud aastal tapeti Saksa riigis: 

• Sarvloomi 3 169 281
• Vasikaid 4 193 515 
• Lambaid 2 185 610 
• Sigu 12 044 351

Kenad arvud, pole midagi öelda. Ühtekokku teeb see 21 552 757 looma. Kui need loomad ritta seada ja iga looma pikkust arvata ühele meetrile, siis teeks see välja 21 552 kilomeetrit. Maakera raadius on 6370 kilomeetrit. Kakskümmend üks miljoni viissada tuhat surmapistet aastas ainult Saksa riigis! Aga tõesti, tervel maakeral peaks mõtlema rohkem taimetoidule!