STATISTIKAAMET ⟩ Kui suured teatrihuvilised me tegelikult oleme?
/nginx/o/2018/02/27/7645899t1hd0c1.jpg)
3. detsember 2021, 14:33
/nginx/o/2021/12/03/14238470t1h64a3.jpg)
Möödunud aastal käis teatris iga kolmas vähemalt 15-aastane eestimaalane. Ligi viiendik inimestest ei tunne aga teatrisse mineku vastu huvi ja kõikide ülejäänute puhul osutus takistavaks etendusasutuste kaugus, terviseprobleemid ja/või piletihind. Statistikaameti analüütik Erik Lest annab ülevaate Eesti elanike huvist ja võimalusest seoses teatrikülastustega.
Eesti Teatri Agentuuri andmetel mängiti mullu teatrites 539 lavastust, millest 351 olid täiskasvanute-, 142 laste- ja 46 noortelavastused. Etendusi anti kokku 4785 ja neist 30 protsenti moodustasid külalisetendused. Teatreid ja lavastusprojekte oli üle Eesti kokku 65.
Vähemalt 15-aastastest Eesti elanikest käis kultuuris osalemise uuringu andmetel teatris 398 500 inimest, mis moodustab üle kolmandiku sellesse vanuserühma kuulujatest. Kõige aktiivsemad teatrikülastajad olid linnalisest asulast pärit 45–64-aastased kõrgharitud naised. Maakondlikult paistsid teatrihuvi poolest enam silma Viljandimaa elanikud, kellest ligi pooled olid viimase 12 kuu jooksul mõnd etendust vaatamas käinud, vahendab statistikaamet.
Lavastustest olid teatrikülastajate lemmikud:
Lavastusprojekt «Vana klaver ehk Suusabaasis on tantsupidu» (20 000 külastust).
Tõnis Niinemetsa püstijalakomöödia «The Kid» (17 435 külastust).
Teatri Piip Ja Tuut muusikaline sõnalavastus «Piip ja Tuut Tipp-Topp» (16 796 veebikülastust).
Teatrikülastusi mõjutab enim etenduse toimumiskoht ja piletihind
Sõnateatri-, ooperi-, balleti- ja tantsuetendused on vabalt või pigem kättesaadavad veidi enam kui poolele Eesti elanikkonnast. Vahel kättesaadavaks peab etendusi 165 000 inimest ja teatrikäimise vastu ei tunne huvi ligi 200 000 eestimaalast. Küll aga on Eestis 135 000 inimest, kelle huvi teatri vastu on püsinud, kuid seal käimine mingil põhjusel raskendatud või võimatu.
On eri põhjuseid, miks paljude elanike jaoks on etendustel osalemine raskendatud või teostamatu. Osalejatel, kes vastasid, et teatrietendused ei ole neile pigem või üldse kättesaadavad, paluti jätkuküsimusena valida mõjutavate põhjuste vahel, sh asukoht, krooniliste haiguste või terviseprobleemide olemasolu ja/või piletihind.
Üle veerandi uuringus osalejatest märkis põhjuseks teatrietenduste asukoha. Samal määral oli krooniliste haiguste või terviseprobleemidega kimpus olevaid inimesi. Ligi veerand vastanutest tõi mõjutava tegurina välja piletihinna ja veidi enam kui kümnendik puude, mille tõttu on etendustele ligipääs füüsiliselt raskendatud või võimatu. Kõige vähem mõjutas teatrikülastajaid etenduse keelest arusaamine ja info vähesus.
Soo lõikes ilmneb põhjustes samuti erisusi – kui ligi kolmandik naistest tõi põhjuseks kroonilised haigused või terviseprobleemid, siis meeste puhul oli vastav osakaal pea kaks korda väiksem. Kui aga iga kolmanda meessoost vastaja jaoks oli etenduste kättesaadavust mõjutav tegur eelkõige asukoht, siis naiste puhul valis selle põhjuse vaid ligi veerand vastanutest. Märkimisväärne on asjaolu, et mehed olid kaks korda enam mõjutatud etenduste toimumisaegadest kui naised.
Teatrid pakuvad külastajatele üha enam erilahendusi
Uuringust selgus, et iga kümnenda teatrist huvitatud inimese osalemine etendustel on raskendatud või võimatu puude tõttu. Lahenduste leidmiseks on mitmed teatrid üle Eesti loonud erivajadustega inimestele võimalusi etendustest osasaamiseks, alates kirjeldus- ja viipekeeletõlkest kuni tiitriteni. Millisel määral aga ollakse vähemusgruppidele suunatud võimalustega kursis?
Selgus, et kõige paremini ollakse kursis tiitrite võimalusega (44,4 protsenti), seejärel viipekeele- (35,4 protsenti) ja kirjandustõlkega (28,9 protsenti). Küll aga pole ligi pooled uuringus osalenutest (47,6 protsenti) kursis mitte ühegi vähemusrühmadele pakutava lahendusega. Maakondade lõikes on pakutavate lahendustega kõige paremini kursis Tartu elanikud.
Eri lahenduste loomine ja teadlikkus nende olemasolust ei puuduta ainult vähemusgruppe, sest sarnane tulemus joonistub välja ka keele puhul. Kui uuringus osalejatelt küsiti Vene Teatris pakutavate eestikeelse tõlkega etenduste kohta, ei olnud veidi enam kui pooled vastanutest sellest võimalusest teadlikud.
Loodetavasti pakuvad teatrite ligipääsetavusega seotud küsimused ja välja toodud statistika mõtteainet nii teatrikülastajatele, etendusasutustele kui ka kultuuripoliitika kujundajatele.