:format(webp)/nginx/o/2021/12/04/14240421t1h72c0.jpg)
XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.
Igas Ida-Euroopa pealinnas asub mõni külma sõja aegne monumentaalne ühiskondlik ehitis, mis on justkui ajale jalgu jäänud ja seisab kasutuseta, kuid millesse kohalikud on siiski kiindunud. Tallinnas on selleks linnahall, mille väärtust hakati teadvustama eriti pärast Sakala keskuse lammutamist 2007. aastal, kui tajuti, et niiviisi jätkates pole varsti enam alles ühtegi näidet nõukogudeaegsest tipparhitektuurist.
V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee oma 4200-kohalise saali, jäähalli, kohvikute ja teiste ruumidega rajati 1980. aasta Moskva olümpiamängudeks. Rajamisel oli eesmärgiks säilitada merelt avanev vaade vanalinna siluetile. Lisaks õnnestus arhitektidel Riina Altmäel ja Raine Karbil kujundada hoone ühenduslüliks mere ning vanalinna vahel.
/nginx/o/2021/12/04/14240422t1h815a.jpg)
Arhitektuuriajaloolane Andres Kurg on sellist planeeringut nimetanud postindustriaalse linnaruumi alguseks Eestis. Praegu oleme harjunud, et loomelinnakud võtavad üle endised tööstushooned, kuid linnahalli püstitamine militaarse sadama- ja tööstusrajooni keskele näitas põhimõttelist muutust merelinna igapäevaelus. Vaid mõni aasta enne linnahalli avamist oli Andrei Tarkovski filmis «Stalker» kujutanud seda kanti õõvastava postapokalüptilise tsoonina. Linnahalli ehitamine algatas kesklinna ja aktiivse kultuurielu liikumise mere äärde. Enn Põldroos hakkas 503-ruutmeetrise ja ligi ühetonnise kaaluga gobelääni ettevalmistustöödega tegelema 1978. aastal, kui hoonet alles projekteeriti.
/nginx/o/2021/12/04/14240423t1h31fe.jpg)
Kavandamisele kulus ligi kolm aastat, 1 : 1 mõõdus tööjooniste tegemisele ja kudumisele peaaegu neli aastat. Pindpõimes vaiba kudusid kolm kunstikombinaadi ARS kudujat, kes alustasid tööd 1981. aasta septembris ja lõpetasid 1985. aasta mais. Kahest osast koosneva eesriide jaoks valmistati spetsiaalselt 350 cm laiused teljed. Kvaliteetne lõng telliti Nõukogude Liidule sõbralikust Itaaliast.
Hiiglaslik piltvaip sarnaneb Põldroosi monumentaalteostest kõige rohkem Mehhiko seinamaalijate loominguga. See pole juhus, sest linnahalli väljanägemist on võrreldud Kesk-Ameerika iidsete kultuuride arhitektuuriga. Gobelääni pealkirja «Inimeste elud» ning sel kujutatud jõulisi inimfiguure on seostatud viitega Vana-Kreeka kõne- ja teatrikunstile, mille keskmes oli polis, linnakodanike elu era- ja avaliku sfääri ristumiskohas.
/nginx/o/2021/12/04/14240424t1h89c3.jpg)
2009. aastast seisab Tallinna linnale kuuluv ja 1997. aastast mälestisena kirjas olev hoone kasutuseta. Paljud plaanid hoonele uus kasutusviis leida on läbi kukkunud. 2021. aasta kevadel sai linn Euroopa Liidult kauaoodatud riigiabi loa, kuid koroonakriisi tõttu muutus küsitavaks ala arendamine Tallinkiga. Samal ajal on hoone muutunud tänu hiljutisele esinemisele Hollywoodi mängufilmis „Tenet” veelgi populaarsemaks ning seal toimuvad regulaarsed ekskursioonid. Gobelään ise on heas seisukorras – eks tulevik näitab, kas ta saab tagasi ka oma esialgse funktsiooni lavaeesriidena.
Valmimisaasta: 1985
Aadress: Harju maakond, Tallinn, Mere pst 20
Kavandi autor: Enn Põldroos
Teostajad: Hilja Karri, Aino Stamm, Marika Hallangu
Gobelään 48 × 10 meetrit
Linnahall on ehitismälestis nr 8781, teos eraldi kaitse all ei ole
Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)