Eesti toiduteadlane selgitab, kuidas lugeda toidutoote pakendit

Toidutootjal on kohustus märkida pakendile kõik tootes sisalduvad koostisosad. Foto: Pexels / CC0 Licence

Pakend ja toit selle sees on üks tervik. Toiduteadlane Rain Kuldjärv selgitab, kuidas lugeda toidutoote pakendit ning teha poes toitu ostes otsuseid, mille üle on rõõmus nii keha kui ümbritsev keskkond.

Pikk koostisosade nimekiri ei tee toodet ebatervislikuks

Toidutootjal on kohustus märkida pakendile kõik tootes sisalduvad koostisosad. Loetelu tuleb esitada kahanevas järjekorras ehk neid koostisosasid, mis on eespool, on tootes kõige rohkem ja tagapool kõige vähem. Mõnel juhul on ka koostisosa kogus täpselt protsentuaalselt kirjas.

Kuldjärve sõnul ei saa toote tervislikkust hinnata koostisosade nimekirja pikkuse järgi, kuna need võivad sisaldada nii liht- kui liitkoostisosasid.

«Pikkus ei saa oluline olla, kui kõik tootes sisalduvad koostisosad on kvaliteetsed. Näiteks kui adžikasalatist leiab suvikõrvitsale lisaks ka adžikat, siis peab tootja pakendile märkima, et adžika on omakorda tehtud paprikast, tomatipastast, küüslaugust, rapsiõlist, tillist, soolast ja suhkrust ning selle tulemusel võib ka tervisliku toote koostisosade loetelu minna päris pikaks,» tõi Kuldjärv näite.

Allergeenid on tootjal kohustus tuua välja selgelt eristatavas stiilis. «Allergeenide alla kuuluvad muuhulgas gluteeni sisaldavad teraviljad, koorikloomad, pähklid, seller ja sojaoad ning need märgitakse pakendil näiteks kaldkirjas, tumedamas trükis või muus eristuvas kirjastiilis,» lisas ta.

Lisaaineid ehk E-aineid lisatakse toidule tehnoloogilistel põhjustel, näiteks toote paremaks säilivuseks või vajaliku konsistentsi saamiseks. «Eesti toiduainetööstuses kasutatakse vaid selliseid lisaaineid, mis on Euroopa Toiduohutusameti poolt heaks kiidetud ja tarbimiseks lubatud,» ütles toiduteadlane. «Seetõttu ei pea E-sid pakendil pimesi kartma. Ka tuntud antioksüdant, praegusel viiruste hooajal eriti oluline C-vitamiin ehk askorbiinhape (E300) on E-aine.»

Piimatoodete kvaliteedi üle saab tarbija peagi ise otsustada

Igal toidutootel on säilivusaeg. «Kõlblik kuni» märgistus on lisatud kiiresti riknevatele toodetele, näiteks hakklihale, kanale ja kalatoodetele. Teine kategooria on «parim enne» tooted, mille sensoorne kvaliteet kuupäeva möödudes võib küll veidi langeda, kuid tarbija saab ise otsustada, kas toode on sobiv süüa ja kvaliteet vastab tema ootustele.

«Kui parim enne kuupäeva ületanud leib lõhnab nagu leib, selle pinnale pole tekkinud hallitust ega muid visuaalseid muutusi, võib seda süüa. Seevastu „kõlblik kuni“ kuupäeva ületanud hakkliha ei tohi müüa, jagada ega tarbida, kuna see võib sisaldada kahjulikke mikroorganisme, mis võivad põhjustada näiteks toidumürgistust,» ütles Kuldjärv.

On ka tooteid, mis liiguvad hetkel kahe kategooria vahel. «Näiteks pastöriseeritud piimal ja paljudel piimatoodetel nagu jogurtil, hapukoorel ja kohupiimal asendatakse järk-järgult senine «kõlblik kuni» märge «parim enne» märgistusega, mis annab tarbijale võimaluse ise otsustada, kas toode on söömiseks piisavalt ohutu ja kvaliteetne,» lisas Kuldjärv.

Toiteväärtus kui kilohind

Toitumisalane teave on kirjas igal toidupakendil ja see näitab, kui palju energiat, rasva, küllastunud rasvhappeid, süsivesikuid, suhkrut, valku ja soola toode sisaldab. Vitamiinide ja mineraalainete kogused tohib välja tuua ainult siis, kui toode sisaldab 100 grammi või 100 milliliitri kohta vähemalt 15 protsenti soovituslikust päevasest normist, jookide puhul vähemalt 7,5 protsenti.

«Toiteväärtused ei pruugi esialgu tarbijale midagi tähendada, kuid nende mõistmine aitab teha läbimõeldud ja teadlikke ostuotsuseid. Mõneti võib seda kõrvutada kilohinnaga ehk küsimus on selles, kas toode on sarnastest toodetest kallim või odavam. Nii on ka toiteväärtusega – tooteid kategooriate põhiselt võrreldes tekib pikapeale arusaam, kui palju rasva, soola või suhkrut on liiga palju või liiga vähe antud kategooria toodetel,» rääkis Kuldjärv.

Pakenditel on väga palju olulist infot, mida tasub lugeda. Erinevate tähistustega harjumine ja suurusjärkudes orienteerumine võib esialgu võtta veidi aega, aga kui need endale selgeks teha, saab teha endale sobivaid ostuotsuseid, teadlikumaid valikuid ning vähendada seeläbi ka toidu raiskamist ehk avaldada ka positiivset mõju keskkonnale.