:format(webp)/nginx/o/2021/12/12/14254944t1hab76.jpg)
XX sajandi jooksul etapiti suurt tähelepanu pälvinud monumentaal-dekoratiivkunst on riigikordade vahetudes olnud tunnistajaks laialdasele unustusele ja hävingule. Sageli vaadeldakse selliseid taieseid kui midagi «nõukaaegset» ja ideoloogilist. Tegelikult on enamik neist omaaegsete kutseliste- ja tippkunstnike looming, milles esineb harva otseseid seoseid nõukogude võimuga.
EKP Keskkomitee vabariiklik poliitharidusmaja, hilisem Sakala keskus, valmis 1985. aastal. Hoone kandis nii esindusliku konverentsisaali kui ka kultuurimaja otstarvet. Ehkki üheksakümnendatel kujunes sellest tuntud kultuurikeskus, said mitteparteilised sündmused tegelikult alguse juba nõukogude ajal, mil seal leidsid aset näiteks esimesed Miss Estonia iludusvõistlused.
/nginx/o/2021/12/12/14254945t1h6928.jpg)
Raine Karbi, Mati Raigna ja Toivo Kallase projekteeritud hoonet on nimetatud postmodernistlikuks, kuna linnamüüri meenutava fassaadiga tsiteeris see Tallinna vanemat arhitektuuri. Sisekujunduses arvestasid sisearhitektid Aulo Padar ja Kirsti Laanemaa seevastu võimuladviku modernistliku maitsega, kasutades väärika üldmulje saavutamiseks kalleid materjale nagu Sajaani marmor ja Tšehhi klaas. Ainuüksi mahagonist istemööbli puhul olevat ära kasutatud Eestile aastaks ette nähtud punase puu varu.
/nginx/o/2021/12/12/14254946t1h65ec.jpg)
Nurgatorni vitraažide loomiseks korraldati kolme kutsutud osalejaga kavandikonkurss, mille võitis Rait Prääts. Kunstnikule tähendas tellimus peaaegu kolme aasta pikkust pingelist tööd, mida saatsid ametnike pidevad ülevaatamised, ettekirjutused ja ultimaatumid. Kunstnikul tuli vitraažil kujutada ka nõukogude sümboolikat. On tähelepanuväärne, et see teos ning Evald Okase Maarjamäe lossi pannoo olid hilise nõukogude perioodi ainsad monumentaalmaalid, mis nii sõnaselgelt visualiseerisid okupatsioonivõimu sümboolikat.
/nginx/o/2021/12/12/14254947t1h6757.jpg)
Kolmest seinast koosneva teose kesksele osale, mis kujutas rahvuslikke tehismaastikke (Tõravere observatoorium, Tallinna sadam, Tallinna lauluväljak), avanes vaade distantsilt, kuid kahte teist seina sai kogeda vaid tornis seistes mõne meetri kauguselt. Võrreldes otsaseina pidulikkusega olid külgseinad tagasihoidlikumad, kujutades Eesti pankrannikut, metsatukkasid ja vooresid.
/nginx/o/2021/12/12/14254948t1hc913.jpg)
Taasiseseisvumise järel eemaldas kunstnik vitraažidelt võõrvõimu märgid. 2007. aastal otsustati Sakala keskuse hoone lammutada – arendaja «hea tahte» märgina säilitati vana hoone torniosa koos vitraažidega, luues sel moel kummalise mausoleumilaadse ekspositsioonisaali vitraažidele. Praeguseks on torni ehitatud vahekorrus, mis lõhub veelgi monumentaalkunsti terviklikkust ja loob koosolekusaalina kasutatavasse ruumi eksklusiivse tapeedi mulje.
Valmimisaasta: 1986
Aadress: Harju maakond, Tallinn, Estonia pst 9
Autor: Rait Prääts
Vitraaž
72 ruutmeetrit
Ei ole mälestisena kaitse all
Tekstid ja fotod pärinevad Muinsuskaitsepäevade jaoks koostatud näituselt «Monumentaal-dekoratiivkunst Nõukogude Eestis».
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)