:format(webp)/nginx/o/2022/01/07/14296801t1h9460.jpg)
Inimested armastavad müüte, eriti teemadel, mis nende jaoks on veidi võõrad ja väga keerulised – nagu veinimaailm seda oma ilmatus laiuses ja sügavuses on. Ega inimesed ise ei teagi, et need müüdid on, sellepärast hoitakse neist kinni ja isegi kui mõni oma ala spetsialist tuleb blogis jutuga, et ära seda usu, siis nemad ikka usuvad. Sest nad nii armastavad müüte. Ka sommeljee Annamari Nikkel armastab müüte, eriti nende purustamist. Hakkame lõhkuma!
Kõlab justkui nii loogiliselt, onju? Mõnes mõttes kindlasti vastab ka tõele, kui Sa oled veiniinvestor või -kollektsionäär, sest kallimad veinid tihtipeale säilivad kauem ja samal ajal ka kasvatavad oma väärtust või kui Sa oled terve oma täiskasvanud eluaja joonud ainult üle 100 euroseid veine. Kui Sa kuulud viimaste hulka, siis palun liigu kohe järgmise punkti juurde.
Kuid kui Sinu soov on leida pühapäeva pannkookide juurde lihtsalt maitsev vein, siis ei pea see (isegi sünnipäeva puhul) olema über-kallis – kõige olulisem on leida vein, mis Sulle maitseb ja toiduga kokku sobib.
Raha paneb rattad käima ja hinnatundlikkuse teemat on muidugi veinisõprade peal katsetatud: näiteks üks katse, kus inimestele öeldi veinidegusteerimisel veinide hinnad ja loomulikud rohkem punkte said kõrgema hinnasildiga veinid. Hind tekitab eelarvamust ja seda tegelikult igas valdkonnas. Teises katses paluti veinisõpradel «hinnapimedalt» veine degusteerida ning anda arvamus veini maksumuse kohta – tulemus selle katse puhul oli sama juhuslik kui mündiga kulli ja kirja viskamine.
Suure tõenäosusega on kallid veinid küll kvaliteetsemad ja sageli toodetakse neid limiteeritud koguses, kuid veini ostes jääge truuks enda maitse-eelistustele ja uute veinide avastamisel pidage nõu mõne tuttava sommeljeega või külastage veinipoode, kus osatakse asjalikku nõu anda veini valimisel.
Üks enim levinud veinimüüte on kindlasti see, et peale veinijoomist tekkinud peavalu põhjuseks peetakse sulfitite sisaldust veinis. Seda on palju uuritud ja pole leitud teaduslikku tõestust sellele, et sulfitid veinis tekitavad peavalu, pigem on põhjuseks ikkagi joodud kogus, veini alkoholisisaldus (mis mõne veini puhul võib olla lausa 15-17 protsenti) ja muud tervisenäitajad.
Tõsi on, et sulfitid suures koguses on mürgised, kuid tegelikult sisaldavad kõik toiduained suuremas või vähemas koguses sulfiteid, näiteks pähklites ja kuivatatud puuviljades on nende sisaldus kordades suurem kui veinis.
On olemas ka nö sulfitite vabad veinid, kuid päris 100 protsenti sulfitite vaba veini olemas ei ole, sest käärimisel tekivad need ained väga väikeses koguses siiski.
Seega tarbi veini mõistlikus koguses, joo rohkelt vett vahele ja naudi veini valuvabalt.
Kuigi paljud inimesed seda praktiseerivad, usuvad ja levitavad, siis tegelikult ei ole olemas ühtegi loogilist tõestust sellele, et lusikas, varrega pudekaelas, mingil viisil veinis sisalduvat süsihappegaasi kinni hoiaks.
Kui Sa soovid, et vahuvein püsiks vahutavana ka järgmisel päeval või paari tunni pärast, kasuta spetsiaalset vahuveini sulgemiseks mõeldud stopperit.
Toidu juurde veini valides võetakse pikemalt mõtlemata punane vein liha juurde ja valge vein kala juurde, sest nii on kuskilt kuuldud. Tõesti – punase toore veiseliha ideaalne kaaslane on tanniinine punane vein, kuid samas rasvane punane kala on nii rikkalikku maitsega, et armastab pigem marjast punast veini kui kerget valget veini, mis jääb kala maitsele alla.
Hea näide on ka sealiha, mis koos hapukapsaga on nii meie kui ka sakslaste üheks armastatuimaks rahvustoiduks ja mille juurde viimased just valget Rieslingu viinamarjast valmistatud veini joovad. Sealiha on küllaltki õrn ja seega Rieslingu kergus ja puuviljasus ei domineeri selle üle, samas aitab Rieslingu happesus sealiha rasvasust taandada.
Veini ja toidu kokkusobitamise põhireegel on, et mõlemast – nii toidust kui veinist tuleb leida samu maitsenüansse. Näiteks kui toiduks on suitsutatud kala, võiks ka vein olla täidlasem ja kerge suitsususega või kui toiduks on valitud hõrgud kammkarbid eeldab see kergust ka veinist.
Oled ehk märganud veinidegusteerimisel, kuidas keerutatakse veini klaasis ja seejärel jäädakse imetlema mööda klaasi seina allavalguvaid «jalgu» – paljud arvavad, et mida pikemad ja jäädavamad need on, seda kvaliteetsema veiniga on tegu. Tegelikult on siin nii palju nüansse, mis nende nö jalgade pikkust ja jämedust mõjutavad – klaasi puhtus, kui poleeritud see on, mis materjalist see on, aga põhiliselt näitavad veininired hoopis veini alkoholisisaldust. Alkohol määrab veini viskoossuse ja mida rohkem kukerpalle veinis on, seda viskoossem ka vein on ja seda võimsamad nired mööda klaasi seina valguvad. Võid teha selle tõestamiseks katse: võta veiniklaas puhta veega ja veiniklaas, milles on tavaline 12-13protsendiline vein, lase joogid klaasides keerlema ja vaatle.
Veini viskoossust mõjutab veel ka suhkrusisaldus, kõik mesimagusad suure suhkrusisaldusega veinid võivad olla siirupilaadse viskoossusega, olenemata kvaliteedist.
Tead ju küll seda ütlust, et «Mehed on nagu hea vein, parimad neist säilivad kaua, aga kehvad muutuvad äädikaks». See tsitaat võtab kogu selle müüdi seletuse kenasti kokku – head kvaliteetsed veinid tõesti säilivad kaua ja ajaga muutuvad punaste veinide tanniinid pehmeks ja siidiseks, samas valgete veinide kõrge happesus taandub ja need muutuvad võiseks-kreemiseks. Hinnad säilitamist väärivate veinide puhul algavad ca 20 eurost, kuid enne veinikeldri täis ostmist kindlasti konsulteeri mõne veinieksperdiga.
Annamari veinijuttudel ja tegemistel saad veel lisaks silma peal hoida tema Instagramis ja Veinitari Facebooki lehel!
:format(webp)/nginx/o/2022/01/05/14293862t1hac95.jpg)