NÄDALA KODU ⟩ Johan ja Kirsi Tali hindavad head arhitektuuri
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
12. veebruar 2022, 00:00
Johan ja Kirsi Tali esimene ühine kodu asus samuti kesklinnas, Magasini tänaval. «Ma elasin seitse aastat selles armsas paigas, mille rohelus ja miljöö meenutavad minu lapsepõlve Kuressaaret,» mainib naine. Vahepeal viis elu noored mõneks ajaks Berliini, kuhu Johan tuli Kirsile järele pärast magistrikraadi kaitsmist Viini Rakenduskunsti Ülikoolis.
Aga Kirsit vallanud koduigatsus ja Johani soov arhitektina end teostada tõi nad koju tagasi. Tagantjärele vaadates oli Eestisse naasmine kõige õigem otsus, sest siin ootas arhitekti ja filmikunstnikku ees põnev tööpõld. Johan Tali, kes tänavu pälvis noore arhitekti preemia, on koos kolleegi Karli Luigega asutanud arhitektuuribüroo Molumba ja paljud nende projekteeritud hooned on võitnud konkursse (Saue vallamaja, Kuressaare päevakeskuse saal, Hiiumaa spordikeskus jpt). Kirsi on üks filmistsenograafiaga tegeleva Set Set Stuudio asutajaid ning viimasel ajal seotud rahvusvaheliste filmide ja sarjadega nii Eestis kui Soomes («Deadwind», «Musta Valo», «Võta või jäta», «Portugal»).
Ahvatleva kuulutuse kehutusel
Kodu leidmine toimus spontaanselt ja sai alguse uudishimust selle vastu, kas Tallinnas on saadaval seesuguseid ruumikaid kortereid, nagu nad nägid Viinis või Berliinis seigeldes.
Kirsi tõdeb, et «päris uude majja me ei tahtnudki minna, sest need on sageli kuidagi tühjad ja nukrad, kuid vanadega on hoopis teine lugu, sest neisse jääb ka renoveerides alles aastate hõng ehk kodutunne, mis minu jaoks on tähtis tegur».
Nende praegune kodumaja valmis 1938. aastal uue pritsimaja vastas Politseiaia ääres ja selle ehitas Vabadusristi kavaleride korteriühing Vari. Tollal köitis see 34 korteriga kivist kunstgraniidiga kaetud viiekorruseline hoone üldsuse tähelepanu ruumikate korterite ja kõrge ehituskvaliteediga.
Nõukogude ajal ja veel hiljemgi oli avarasse korterisse majutatud mitu üürnikku ja algupärast ruumijaotust muudetud, aga maja kolme meetri kõrgused peegellaed ja suured modernistlikud aknad hakkasid ka päevinäinud korteris silma. Tänapäeval sellise planeeringuga maju üldiselt ei ehitata. «Väga harva kohtame uusi kortereid kõrgemate lagede ja erilisema planeeringuga, kus ruutmeetritega kokku ei hoita,» tõdeb Johan Tali.
Originaalsed detailid ja tammeparkett andsid selgelt vihjeid sellest, milline on korteri algupärane identiteet. Kuid eraldiseisva köögi, sahvri ja teenijatoa ning mitmeks üürikorteriks jagatud viie avara elutoaga korter mõjus sellisel kujul kinnisena ja oli selge, et ühe pere vajadusi silmas pidades saaks paari lihtsa liigutusega ruumi ja avarust juurde tekitada.
Kõige suuremad muudatused tehti vannitoas, elutoas ja köögis. Pesuruum sai läbipaistmatust klaasist ukse/seina, et päeval jõuaks sinna ka loomulik valgus, ning kunagine söögituba, köök, teenijatuba ja väike koridor liideti elutoaks, mille ühes otsas domineerib diivanite ja toolide lösutamismaastik, millest asjalikumat äraolemist pakub suur söögilaud ja teises ruumi otsas paiknev avatud köök, kus peaosa täidab suur saar köögi keskel, mille ümber saab ka suurem seltskond askeldada.
Köök on tähtis pereliige
«Köök on meile tähtsam pereliige kui mõnedele peredele auto. Kui paljud tahavad eeskätt toidu soojendamiseks sobivat tagasihoidlikku kööki, siis meie armastame iga päev korralikult süüa. Meie askeetliku köögi projekteerisin ise, ilma igasuguste lingikesteta, aga otstarbekalt asju mahutavate sahtlite ja kappidega,» räägib kirglikust kokkajast arhitekt. Kuigi korteris on ka korralik töötuba, teevad Kirsi ja Johan sageli köögis tööd. «Sa töötad seal, kus on mugav,» kõlab mehe põhjendus.
«Me palusime remondimeest, et ta teeks niimoodi, et uus ei rikuks päevinäinud väärikaid detaile ja võimalusel ei kisuks kõiki kihistusi maha, vaid tooks neid eripärasid esile ja lisaks meie kihi siia kompotti juurde. Sel põhjusel säilitasime ka vanad aknad ja fragmendi kahe korteri vahelisest püsti laotud tellisseinast ning omapärased sisseehitatud kapid, kuid ei peljanud kaasata ka modernistlikumaid ja näiteks hoone betoonkonstruktsiooniga haakuvaid moodsaid materjale, nagu mikrotsement ja läbikumav klaas,» kommenteerib mees. «Ka Edgar Johan Kuusik oli omal ajal ikkagi moodne arhitekt ja tihti mõtlesime, et mida tema sellist korterit renoveerides tänapäeval teeks.»
Loovalt uuendades
«Meie kodu on kogu aeg muutuste tuules. Korteri põhiline tonaalsus on hele, millele on tugevaks kontrastiks mustad detailid ustest kuni lülititeni. Teised värvid tulevad ja lähevad koos mööbli, armsaks saanud esemetega jms. Ma tahan kogu aeg midagi ümber teha ja seepärast toome näiteks seinte värvimisega järjest värve juurde. Kuna Kirsi puutub oma elukutse tõttu iga päev kokku uute esemetega, siis hästi palju mööblit pole meie jaoks mitte ajutine, vaid hooajaline. Toome ühed asjad sisse, aga varsti vahetame nad ära, leiame neile teise koha,» selgitab Johan, lisades, et ehkki korter on suur, pole kõigil oma privaatset ruumi, vaid nad veedavad aega kõik koos. Lastetuba on justkui oaas, kuhu pojad Axel (4) ja Hugo (2) aeg-ajalt kaovad.
Aeg-ajalt kaovad kuhugi ruumi sügavusse ka pere kassid. Pikakarvalise Lennuki, kunagise Kopli tänava kassi, ja karvatu sfinksi tõugu Vaasha pidi eelmine pererahvas lapse kassiallergia tõttu kodust ära tooma kontorisse, kus töötas ka Johan. Kui tööruumides algas remont, tõi mees Kirsi mahitusel kiisud ajutiselt tolmu käest nende koju. Siis ütles Kirsi, et need kassid ei lähe siit enam tagasi, ja nii see jäigi.
Johani sõnul armastab Kirsi kodutuid asju. «Palju asju oleme toonud ühe Kesk-Soome kirgliku mööblikaupmehe käest, kelle peamine leib ongi kodude kaupa mööbli kokkuostmine. Kirsi tutvus temaga ühe filmiprojekti jaoks rekvisiite otsides ja temast on saanud sisuliselt meie isiklik mööblidiiler. Poest ostetud uut mööblit on meil vähe, kui diivan välja arvata – muu oleme leidnud taaskasutusest,» nimetab mees, kes iseloomustab oma kallist kaasat kui lambi- ja toolifriiki. Tavaliselt on naisterahvad ju kinga- ja käekotifriigid.
«Ta võib nõrkemiseni koju tassida lampe ja toole. Meil on kaks korda rohkem toole, kui võiks olla. Kaheksa tooli söögilaua ääres ja sama palju kabinetis vahetusmeeskonnana. Tool on mobiilne mööbliese, mida saad vajadusel ära panna. Meie üks lemmikuid on Giandomenico Belotti disainitud tool Spaghetti. Neid on täpselt nii palju kui vaja − kui tuleb 10 inimest külla, võtame kõik välja, kui kahekesi oleme, ladustame ülejäänud üksteise otsa, et robottolmuimeja saaks askeldada.»
Kõnekad kunstiteosed
Talid hindavad lugudega asju. Näiteks söögitoa vintage-kapil püüab pilku naisekuju, mille autor on Johani vanaisa Erich Tali.
«See skulptuur seisis nukralt kunstiakadeemia Raja tänava ateljee ukse kõrval. Ühel päeval helistas skulptor Edith Karlson, kes oli avastanud kuju all signatuuri Erich Tali, ja küsis, kas ta on minu sugulane. Vastasin, et minu vanaisa. Tema vastu, et vii ta skulptuur siit ära!
Kui tõstsin kuju autosse, ühmas keegi kateedrist rahulolevalt, et tulid üksikule naisele järele,» tutvustab mees huvitavat lugu.
Skulptuuri kohal seinal olevad Ivar Veermäe teosed on pärit Veneetsias toimunud näituselt, kuhu Johan kunstniku kutsus.
«Kui kunsti on, siis seda tuleb eksponeerida!» on Kirsi ja Johani põhimõte. Elutoa abstraktsetesse maalidesse on salvestunud soome filmikunsti grand old man’i Markku Pätilä maalikunstniku külg. Maalid on Kirsile pühendanud hea sõber ja mitme projekti kaasautor isiklikult.
Söögitoas on teinegi märgiline teos – Arne Maasiku lõuendile trükitud arhitektuurifoto, mis kujutab Talide suvekodu Saaremaal. Mõistagi on pilt tehtud palju varem, kui see palvemaja nende suvekoduks sai.
«Meil hakkas sügelema soov maakodu järele, sest tahtsime järjest rohkem linnaelule vaheldust, ja leidsimegi Saaremaa lääneservas mahajäetud kohas nelja meetri kõrguste lagedega lagunenud palvemaja. Müügikuulutuse juures olid Arne Maasiku fotoseeria «Limen», mis keskendus just selle palvemaja siseruumile. Meie seinal on jäädvustatud tulevane elutuba koos tollase kantsliga. Igal võimalusel põgeneme Tallinnast sinna metsiku looduse ja kunagise hääbunud küla piirile!»
Enne seda, kui Kirsi ja Johan oma praegust kodu vaatama tulid, hoiatasid neid paljud, et mõelge enne hoolega, kuidas te lärmakas keskkonnas, kus on suur liiklus ja müra, lapsi kasvatate. «Kas kõik, kes lapsed saavad, peavad kesklinnast ära kolima? Kesklinna elu ongi väga tihe, aga samas on see elu ka intrigeeriv. Siin toimub pidevalt midagi ja linnalises olukorras on kõik käe-jala juures,» kaitseb palju lärmakates suurlinnades elanud Johan linnas elamist. «Ehk peitubki linnas laste kasvatamise võti just linnadžungli arvukates seiklustes, mis neid järjest urbaansemaks tulevikuks ette valmistavad!»