VEINITARI VEINIJUTUD ⟩ Kas meil on keemiat?

Veinitootjate jaoks on ääretult oluline veinipõllult saada kätte maksimum kogus ilusaid terveid marju. Foto: Pexels / CC0 Licence

Olgem ausad – suures osas veinides on keemiat ja kuigi etiketilt loeme välja vaid sulfitite sisalduse, siis tegelikult võib veinipudelis olla rohkem kui tähestikujagu ebanaturaalseid aineid. Täpsemalt võib veini lisada ligikaudu 70 erinevat ainet. Siiski ei tasu sellepärast üle muretseda ja täna õhtusöögi kõrvale vaid ökolimonaadi juua, sest lugupeetavad veinitootjad kasutavad nendest vaid piskut (ning tõenäoliselt on sinu ökolimpsis samuti üllatavaid aineid), kirjutab sommeljee Annamari Nikkel.

Miks on vaja veinidele lisada keemilisi aineid?

Kõigepealt peab meeles pidama, et vein on elus, pidevalt arenev ja küpsev ning sel põhjusel on vaja veinil n-ö säilitusaineid. Kõige tuntum ja lausa kurikuulsam neist on kindlasti sulfitid, mis tegelikult tekivad veini juba käärimisprotsessi tulemusena, kuid vahel lisatakse sulfiteid veinipõllul korjatud viinamarjadele, et need pikalt seistes ei rikneks. Seega tegelikult täiesti sulfititevaba veini ei ole olemas, isegi kui pudelil on märge sulphite free (tõlkes sulfitite vaba) – see näitab, et veini ei lisatud sulfiteid, seal on vaid loomulikul teel tekkinud sulfitid.

Ausalt öeldes ei tohiks neid sulfiteid üldsegi nii palju karta, sest esiteks väga paljud toiduained sisaldavad sulfiteid ja kordades rohkem kui veinis. Näiteks pakikeses kuivatatud puuviljades on oluliselt rohkem sulfiteid kui pudelis veinis! Teiseks paljud veinisõbrad peavad veinitamisjärgsete peavalude põhisüüdlaseks sulfiteid, kuid nagu paljud uuringud on tõestanud, siis sulfitid ei tekita otseselt peavalu. Peavalu vältimiseks tuleb veiniklaasi kõrvale kummutada sama hooga ka veeklaasi ning pigem valida heade tootjate veini, sest need sisaldavad vähem ka muid keemilisi aineid, mis koosmõjus korralike kogustega võrdubki peavalu.

Säilitusaineterolli veinis etendavad ka atseetaldehüüd, mis aitab hoida veini kaunist värvust ning dimetüüldikarbonaat, mille ülesanne on veini steriliseerimine ja stabiliseerimine. Lisaks nendele keeltväänavatele terminitele võivad veinid suuremal või vähemal määral sisaldada veel ained nagu kummiaraabik, aktiivsüsi, ammooniumfosfaat, alumiiniumsilikaadid, askorbiinhape, vasksulfaat, polüoksütüleen 40… Tegelikult on neid aineid veelgi rohkem ja isegi nii palju, et kui seaduse järgi peaks kõik need etiketil olema välja toodud, siis tõenäoliselt need lihtsalt ei mahuks veinisildile ära. Kõlab ulmeliselt, kas pole?!

Millistes veinides on võimalikult vähe keemiat?

Kuna naturaalsetes veinides (natural wine) ei ole lisaaineid, siis need veinid võivadki olla oma maitselt ja värvuselt ebastabiilsed ning naturaalseid veine ostes või avades ei saa kunagi kindel olla, et see on sel hetkel parimas konditsioonis, ning nende veinide eluiga võib olla ka lühem. Aga siiski – need on kõige keemiavabamad veinid.

Rohkem tuntud orgaanilised või ökoveinid ei pruugi olla 100-protsendiliselt keemiavabad, kuid nende puhul on lubatud ainete nimekiri väga lühike ning limiteeritud on ka kogused. Sama kehtib biodünaamiliste veinide kohta.

Enne veel, kui vein pudeldatakse, toimub keemiaralli ka veinipõldudel, kus kasutatakse herbitsiide ja pestitsiide. Veinitootjate jaoks on ääretult oluline veinipõllult saada kätte maksimum kogus ilusaid terveid marju, kuid samas käib põldudel pidev lahing kahjurite, taimehaiguste ja hallitusega. Öeldakse, et parim kaitse on rünnak ja seega on loodud iga häda vastu oma rohi. Kui kanget keegi kasutab, on iga viinamarjakasvataja või veinitootja otsus ja vastutus. Kõige ekstreemsematel juhtudel on kõva keemiatamise tulemusena veinipõldudelt leitud isegi väikseid surnud linde, sest mõni aine on nii vänge, et lisaks putukatele mürgitab ka teisi elusolendeid.

Isegi Prantsusmaa president Emmanuel Macron avaldas soovi, et Prantsusmaa kui üks tunnustatuimaid veiniriike peab oma veinipõllud muutma täielikult glüfosaadivabaks. Glüfosaat on laialdaselt kasutatav tõhus umbrohutõrjevahend, mis suurtes kogustes on tervisele kahjulik. Samas jällegi kinnitavad eksperdid, et veinisõber glüfosaadi kahjulikke mõjusid tunneks, peaks ta ära jooma iga päev kümneid pudeleid. Võta kinni, mis õige on, aga igal juhul teadmine umbrohutõrjevahendist minu veiniklaasis võtab veidike veiniisu ära küll.

Oled ehk märganud mõne veini etiketil märget Organic Grapes? See ei pruugi tähendada, et vein on üleni orgaaniline, sest kuigi marjad veini jaoks võivad olla tõesti öko põhimõtetel kasvatatud, siis veinitehases ei ole keelatud neile keemilisi ja mitte-öko aineid lisada.

Veiniskandaal

Kas teadsid, et ligikaudu 40 aastat tagasi sattus üks veiniriik ühe ohtliku aine veinidesse lisamise tõttu nii hullu skandaali, et mõnda aega praktiliselt veinisõbrad ei julgenudki sealt pärit veine osta?

Nimelt Austria veinitootjad avastasid, et kui lisada veinile dietüleenglükooli, siis juba väga väikesed kogused muutsid veini magusamaks ning nii mõnedki mahuveinitootjad võtsid selle praktikasse. Ainus mure oli see, et dietüleenglükool on väga mürgine. Kusjuures palju on kajastatud, et antud aine on osa antifriisist, kuid viimaste andmete järgi oli see ajakirjanike eksitus, kes ajasid sassi dietüleenglükooli etüleenglükooliga (viimane tõesti kuulub antifriisi hulka, kuid mitte kunagi veini hulka).

Kui avastati, et Austria veine juues võid endale sisse juua mürgiseid ained, vallanduski skandaal ning Austria veinide müük langes katastroofilise kiirusega. Tänapäeval võib öelda, et sellel kohutaval sündmusel on tegelikult täitsa toredad tagajärjed, sest müükidest ja sissetulekutest ilma jäänud veinitootjad said aru,et peavad tegema kannapöörde ning leppisid kokku väga rangetes veinivalmistamise reeglites. Ja praegu pärinevadki maailma kõige kõrgema keskmise kvaliteediga veinid Austriast.

Soovitused

Mina lähtun veini valimisel eelkõige headest tootjatest ja veinipiirkondadest, sest endast, veinist, emakesest maast ja tarbijatest lugupidavad veinitootjad kasutavad keemiat nii põllul kui veinitehases V-Õ-I-M-A-L-I-K-U-L-T vähe.

Järgmine soovitus on väga üldistav, aga ka kallimad veinid valmistatakse võimalikult tervislikul viisil. Põhjus on selles, et veinipõllud, millelt tulevad kallid veinid, on ise juba niivõrd kallid, et kui see keemiaga tuksi keerata, kaotatakse väga palju raha. Huvitaval kombel on meie kaubanduses müügil veinid ulmeliselt madalate hindadega, millest lahutades maha aktsiisimaksu (1,1 eurot 75 cl ja 4,44 eurot 3-liitrise pakiveini puhul), käibemaksu, tarnija kasumi, siis toote omahinnaks saad vaid mõned sendid ja see on väga kahtlane, sest veinide ja eriti heade veinide valmistamine on kulukas tegevus.

Loomulikult orgaanilised, biodünaamilised ja naturaalsed veinid on kindla peale minek, kui soovid puhast, ausat ja keemiast priid veini nautida.

Annamari veinijuttudel ja tegemistel saad veel lisaks silma peal hoida tema Instagramis ja Veinitari Facebooki lehel!