NÄDALA KODU ⟩ Kunstniku kodu mustikametsas
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
5. märts 2022, 00:00
Arhitekt Maret Tääker projekteeris keraamik Anne Türnile avara ateljeega eramu mastimändide alla Veskimöldres.
Pea paarkümmend aastat tagasi otsisid elukaaslased Anne Türn ja Mihkel Merimaa päris kaua uut elupaika. Ühel pärastlõunal tegid nad jalgratastega pikema tiiru Pääsküla ümbruses ja sattusid kenasse kohta männimetsa servas. «Saime mõlemad aru, et siin võiks meie uus kodu olla. Siin on palju puid ja vahel on nende all isegi pime, aga vahva on see, et elamu taga kasvavad mustikad. Aastatega oleme jõudnud järeldusele, et loodus on parim maastikuarhitekt – teda ei tasu segada,» selgitab Anne Türn muigelsui.
Keraamiku loovusest ja loodusearmastusest said paljud osa aasta alguses galeriis ArtDepoo toimunud tema ja fotograaf Toomas Tuule ühisnäitusel «Peegeldused». Tandemi koostöös sündinud fotodel tunduvad portselanist, klaasist ja fiibrist valgusobjektid osana loodusest.
Osa väljapanekul eksponeeritud töödest on nüüd jõudnud tagasi kunstniku koju. Viimastel aastatel ongi valgusobjektid Anne Türni loomingus olulisel kohal. Mullu pälvis ta Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse publikupreemia installatsioonidega «Valgusvihm» ja «Kollane meri». Taiestes on Türn katsetanud portselani, klaasi ja fiibri koosmõju, luues kordumatu vormiga võluvalt hapraid (valgus)skulptuure, mis sobivad eri iseloomuga interjööridesse.
Juhusele tuleb anda võimalus
Arhitekt Maret Tääker projekteeris pererahvale valgusküllase kunstnikumaja, mille alumisel korrusel on suur ateljee, avatud köögiga elutuba ja saun ning teisel korrusel töötuba ehk kabinet-raamatukogu ja magamistoad. Elutoast üles viiva lahtise trepi «klaasist käsipuuks» on galeriisein, kuhu kunstnik on paigutanud oma arhiivi ehk keraamilised objektid. See vahva väljapanek annab kõneka ülevaate Anne Türni loometeest. Mõistagi jagub tema tehtud valgusobjekte, tarbekeraamikat, skulptuure jm elutuppa, kööki ja pesuruumidesse. Kamin-ahju keraamiliste ahjupottide glasuuri töötas välja tema keraamikust ema Elvi Türn.
Sama glasuuri kasutab Anne Türn oma ülisuuri taldrikuid dekoreerides, vahel ka tellimustööna tehtud valamuid ilmestades.
Elutoa akna all püüab pilku Anne Türni valmistatud šamotist diivanilaud. «Mul oli võimalus osaleda workshop’il Gmundeni keraamikatehases ja põletada oma töid garaaži mõõtu ahjus. Ainsaks mõõdupiiriks auto pagasiruumi suurus,» mainib ta.
Samuti on tema tehtud elutoa laevalgustite paberportselanist kuplid. Praegu püüavad samas ruumis siiski kõige rohkem pilku akna ees rippuvad portselanist, klaasist ja fiibrist valgusobjektid.
«Minu poolt portselan ja fiiber, Mihklilt tehniline lahendus. Tänu valgusele hakkab mängima portselani kaunidus ja läbipaistvus,» selgitab kunstnik. Tema sõnul jõudis ta pikkade klaaskarvadeni juhuslikult: «Mul oli üks objekt, mille mullide tegemiseks pidin klaasi sulatama. Ükskord tõusis temperatuur liiga kõrgeks ja mullid voolasid pikaks. Nüüd teatakse mind rahvusvahelistel näitustel «klaaskarvade» autorina. Juhusele peab andma võimaluse!»
Kas tänu juhusele või teadlikule taotlusele on oma võimaluse saanud kümned ja kümned skulpturaalsed objektid. Praegu on naisel käsil konkursi «Aasta loodusfoto» auhinnad – tantsivate huntide kujud. «Igaüks neist peab olema unikaalne, siis on see ülesanne alati paras pähkel, mille puremine on vahva väljakutse!» rõõmustab keraamik.
Enne koroonat käisid Anne ja Mihkel igal aastal seljakotiga (ja vahel ka jalgrattaga) mööda ilma matkamas.
«Tavaliselt kestsid meie rännakud kuu aega. Kõige rohkem tõmbavad meid mäed. Paneme retke alg- ja lõpp-punkti paika – ei mingeid hotelle, vaid telk ja seljakott,» täpsustab kirglik rändur.
Osa neilt rännakutelt saadud tegutsemisimpulsse näeme tema loodud figuraalsetes loomamotiivides ja ka tarbeanumates. Tema autoritehnikas keraamika on jõudnud mitmes maailmajaos muuseumikogudesse ja võitnud mainekatel konkurssidel auhindu. Õnneks on need taiesed raiutud raamatutesse ja nüüd saavad ka järeltulevad põlved näha, millised teosed pälvisid kunagi preemiaid.
Loomelabor kahel korrusel
Vahetevahel muutub kogu kodu ateljeeks. Kuna terve maja pakatab kunstist ja keraamikast, jäävad raamatukogus kirjandusklassika ja reisijuhtide riiulite kõrval silma mõistagi kunstialbumite read.
Anne Türni avaras ateljees saab aimu, millised teemad kunstnikku parasjagu kõnetavad. Kuna 2022 on tiigriaasta, siis kraamis ta riiulist välja eelmisel tiigriaastal Hiinas Dehuas workshop’il valmistatud tiigrikujulise teekannu.
«Shanghais toimus igal aastal teekannunäitus ja selle jaoks olen teinud nii hobuse-, jänese- kui kukekujulisi teekanne. Need esemed on oma olemuselt tarbekunsti ja skulpturaalse taiese vaheaste. Kui ma kunstiinstituudis õppisin, siis valitses arusaam, et tarbekunst (ehk keraamika) peab olema funktsionaalne, ja nii olid algselt paljud minu loomakujud tegelikult kaanega mahutid,» nimetab kunstnik.
Aga samas on ka paaril riiulil näha armast pisiplastikat. Need loomakujukesed tõi Anne ema tütrele kingiks Neevalinnast, kus ta käis toonase nimega Leningradi Lomonossovi tehases oma kandidaaditööd tegemas.
«See, et ateljee on kodus, on kahe otsaga asi. Keraamikuks olemine on pigem nagu eluviis, milles töö ja hobi on põimunud. Kui esimese koroonalaine ajal pidid paljud istuma käed rüpes, siis mina valisin enda jaoks võimaluse täielikult kunstile pühenduda, luues valgusinstallatsioone festivalidele Tõrvas ja Toilas. See oli väga lahe kogemus ja uue sarja algus!» kiidab keraamik.
