MUREKOHT ⟩ Kust tuleb puit ja kelle taskusse läheb raha?

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Olukorras, kus ühiskonna ootus ja surve seoses Venemaaga kauplemise lõpetamisele on suur, peame selgelt läbi mõtlema meie enda metsaressursi parima võimaliku kasutuse kohalikul turul. Eesti puitmajasektori ettevõtetes on Venemaalt ja Valgevenest pärit puidu osakaal senini olnud märkimisväärselt suur. Sellele osale tuleb leida kiirelt sobiv alternatiiv.

Kaubandussuhete lõpetamine Venemaa suunal sunnib kiirelt ja sügavuti mõtlema Eesti oma metsaressursi kasutamisele. Viimastel aastatel on tõusnud puidutoorme import, mis viitab Eesti tööstuse võimekusele puidu väärindamisel, samas tähendab see ka sõltuvust välismaisest toorainest.

Ainuüksi Stora Enso poolt on suletud 2 Venemaal asuvat saeveskit, mistõttu enam kui miljon kuupmeetrit Venemaalt ja Valgevenest imporditud saematerjali jääb erinevatesse Eesti tööstustesse suunamata. See mõjutab otseselt ka puidusektori ettevõtteid, kes sae- ja höövelmaterjali kasutavad. Kokkulepped puidu tarnijatega on ähmased ja pikalt ei pea ning pakutava materjali juba niigi kõrge hind tõuseb taevapiirilt kosmosesse. Järjest suurenev nõudlus hindu alla ei too, vaid sunnib lahendust leidma kiireimas korras.

Statistikaamet hindab Venemaa puidu ja puittoodete osakaaluks Eestis ca 30 protsenti ja osa sellest läheb kasutusse puitmajades. Seda, kas hoonetesse projekteeritud puit saab olema Vene või Rootsi või Eesti päritolu, alati ei määrata. Küll aga on selge, et Vene ja Valgevene puidule tuleb leida alternatiiv. Üks lahendustest on see, et peame oluliselt suuremal määral vaatama Skandinaavia poole, kust Venemaa kõrval on praegu tulnud enamus ka puitmajasektoris kasutatavast puidust. Sama teed liiguvad aga ka teised riigid ja sektorid, kus Venemaalt imporditud puitmaterjali senini kasutati. Eelduslikult kasvab metsarikastes riikides ka siseriiklik nõudlus, mis lisab Eesti impordisoovile täiendavat keerukust.

Tänane kitsaskoht on see, et kohaliku ja Skandinaaviast tuleva puitmaterjaliga saab suurem osa puitmajasektorist oma põhivajadused hetkel küll kaetud, kuid Venemaalt on senini pärit peamiselt üle 6-meetrine puitmaterjal, mida mujalt ei saagi. Vajaliku sortimendi puudumisel kannatab majatehaste tootmine ja efektiivsus. Suurema löögi saavad hinnanguliselt Eesti väiketootjad, kelle puitmaterjali tellimused jäävad mahult suurematele alla ja on seetõttu ka tellimuse täitmise järjekorras tagapool.

Danske panga puidutööstuse prognoos hindab järgmisel kümnel aastal ülemaailmse saematerjali nõudluse kasvuks ligikaudu 200 miljonit kuupmeetrit. Selgelt saab puit ja puidu erinevatel tasanditel väärindamine senisest oluliselt suurema kaalu. Seda nii rohekokkulepete kui ka sõjaolukorra tõttu. Arvestada tuleb põgenikekriisi ja võimalike lisanduvate elamupiirkondade ülesehitamisel kasvava hoonestusnõudlusega, kus kiiresti püstitavad puidust tehasemajad on sobivaks lahenduseks. Toorme puudujääki aitaks osaliselt katta kohaliku puidu kodumaine väärindamine.

Riigi seisukohast peaks olema aga keerulistel aegadel oluline arusaam ja suunis, et suudame oma ettevõtete vajaduse rahuldada oma metsaga. See tähendab, et meie puidust sõltuv töötlev tööstus peab olema toorainega kindlustatud ja saetööstusel moraalne kohustus kodumaine ehituspuit eelisjärjekorras Eesti tööstustes realiseerida. Tooraine puuduse, sõjategevusega kaasnevate sanktsioonide ja ebakindluse leevendamise vajadust rõhutas ka Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Andres Sutt. Sektorina toetame ministri sõnumit, et riigi ülesanne on pakkuda ettevõtjatele kõiki võimalikke lahendusi. Puit on taastuv ressurss ja Eestis on toorainevarud olemas. Kurb on olukord, mil oma tööstus vaevleb puidu defitsiidis ja riigikassase potentsiaalselt tulev raha kantakse piiride taha. Peame mõistma, et kodumaise puidu tark kasutamine toetab Eesti majandust keerulisel ajal ja aitaks leevendada ennenägematut hinnatõusu.