/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
Kuigi päike parasjagu ei lõõska ja jahe meri ujuma ei ahvatle, tasub Pärnusse sööma ikka minna. Sest seal on kokku saanud eriti haruldane kombinatsioon: väikese koha vaib ja suurlinnade tippkokakunsti maitseelamused ehk sind võetakse vastu nagu kallist sõpra, aga kostitatakse kuninglikult.
Kehvemini ju ei kõlba – kõik tunnevad kõiki ja paiga head mainet tuleb hoida. Sattusime ühel kevadtalvisel lõunatunnil sööma legendaarsesse Villa Wessetisse. See paik on siin olnud sama kaua, kui ma mäletan Pärnu retki. Sel korral on meil maitsete teejuhiks peakokk Mart Kukk.
Ja iga maitseelamus ja vahetu emotsioon sai talletatud videosse ehk kellele meeldib vaadata söövat inimest, saab kõigest vähimagi filtrita osa videost.
Mis me siis nahka panime? Kuna asjatundja oli kõrval, ei hakanud tema teadmistega konkureerima. Tellisin seda, mida peakokk soovitas. Hakatuseks forellisalat (9 eurot). Teine hitt eelroogade seas olevat veisehake (12 eurot). Viimase puhul puuduvad isiklikud kogemused, aga seda maitsnud kaaslane vaid mõmises mõnust.
Kuid sukeldume forellisalatisse. Esiteks tuleb seal veidi tuhnida, sest forell on ennast kavalasti salatimütsi alla peitnud. Kuid mekib imeline. Eriline maitseelamus on aga arbuus: tavalise arbuusi maitse oleks justkui kangemaks keeratud. Saan teada, et selle efekti annab vaakumisse paneku trikk, mida kodus paraku järele teha ei anna. Salat on kerge, värviline, tervislik ja äärmiselt hõrk. Kui ma suvel oma kolme triipu talje peal alal hoida üritan, siis söön sellist asja lõunaks! Täna aga on äärmiselt tore käsi järgmise, märksa toitvama käigu järele sirutada.
Pearoaks otsustan proovida taimetoitu. Toortatar (14 eurot) seente, taimse parmesani ja taimse fetaga kõlab põnevalt. Minu maitsemälus faili pealkirjaga «toortatar» ei leidu. Võimalik, et olen seda söönud, aga maitset ei mäleta. See ei maitse eriti tatra moodi! Kuid väga hea asja moodi maitseb see küll. Konsistents on risotosarnane, taimsetest juustudest satun suisa vaimustusse. See on taevalik, suus sulav, maitserikas gurmee-elamus. Mul on kõht juba päris täis ja tavaolukorras jätaksin pool järele. Aga sel korral ei saa, see kraam on liiga hea!
Magustoiduks tellin Wesseti hiti läbi aegade: juustukoogi ebaküdoonia ja tuhaküpsisega (8 eurot). «Meie, kokad, oleme ise juba nii väsinud sellest, aga nii kui juustukoogi menüüst välja võtame, tuleb hästi kähku tagasi panna,» naerab peakokk Mart Kukk. Ta on üleüldse muhe kuju: särav suhtleja, hästi elurõõmus ja samas konkreetne. Teab täpselt, mismoodi ühe või teise imelise maitse välja võlumine käib, ega varja oma saladusi.
Vaat see juustukook on kriminaalselt hea! Ma tunnen siirast rõõmu, et elan temast turvalises kauguses, sest kui kohtuksime rohkem, oleks ka mind ennast hulga rohkem. Kõik on paigas: kohevus ja krõbedus, hapukus ja magusus.
Eine krooniks tellime kohapeal valmistatud limoncello’t (5 eurot). Korralikult sidrunikange ja paksema koostisega naps sarnaneb enim Sitsiilias proovitutega. Ma olen limoncello-fänn, olen seda Küprosel, Sitsiilias ja mujal Itaalias liitrite kaupa sisse mekutanud. Wesseti versioon on ilma liialduseta üks paremaid. Meie oma salajane väike Itaalia siis Pärnus.
