Nõrgenevatest demograafilistest protsessidest, kui ühest kõige suuremast riskist kinnisvaraturule, on räägitud ääri-veeri juba aastaid, kuid tegelikkuses pole selle mõju kuni viimase ajani pea ükski analüütik ületähtsustanud, jättes sellele pigem taustateguri rolli. Käesoleva aasta alguses olid suuremate pankade majandusanalüütikud ühel meelel, et kinnisvaraturu osas muretsemiseks põhjust ei ole. Pakkumise vähenemine, madalad intressimäärad, kiire palgakasv ja säästude suurenemine on teinud oma töö, mistõttu on sagenenud teise kodu ostmine ja investeeringute tegemine, sealhulgas ka ilma pangalaenuta. Jõukust on tulnud juurde ja see nö kompenseerib ära rahvastiku vähenemise.
Rahvaarvu vähenemise faktist pole aga siiski võimalik mööda vaadata ja skeptikud saavad öelda, et hetkel saab kinnisvaraturg veel tuge laulva revolutsiooni viimastest õrnushetkedest. Kuidas ikkagi edasi? Kinnisvaraturu krahhi on ennustatud ja oodatud juba nii umbes 2015. aastast. Siiani pole seda tulnud ja optimistlik kinnisvaramaakler ei näe seda ka lähiaastatel. Siin saab veelkord viidata tugevale palgakasvule ja järjest paranenud majanduslikule heaolule. Kinnisvaraturule tähendab see lisanduvat käivet põhjusel, et nooremapoolne generatsioon, kes seni ostsid kahe- ja kolmetoalisi kortereid, hakkavad järgnevatel aastatel ostma suuremaid kortereid, ridaelamubokse ja maju. Kodu ja kinnisvara on eestlastele olulised kohad, järjest paremates tingimustes elamine on suure osa perede prioriteetne investeering. Alates 90-ndatest on meie elamistingimused küll muutunud järjest paremaks ja lahedamaks, aga võrreldes Põhjamaade või Kesk-Euroopaga elavad Eesti leibkonnad ikka veel pigem kitsastes tingimustes, kus kasvuruumi on omajagu.