N, 8.12.2022

MAABLOGI ⟩ Ilma tungiva põhjuseta taimekaitsevahendeid ei kasutata

Kodu.postimees.ee
Ilma tungiva põhjuseta taimekaitsevahendeid ei kasutata
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Pilt on illustratiivne.
Pilt on illustratiivne. Foto: Shutterstock

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) andmetel kaotatakse taimekahjurite ja taimehaiguste tõttu kogu maailmas igal aastal hinnanguliselt kuni 40 protsenti toiduks kasvatatavate kultuuride saagist. Et võimalikult kvaliteetne ja suur osa lõppsaagist siiski kätte saada, kasutatakse taimekaitsevahendeid. Mida need endast kujutavad ja milline on nende roll toiduga kindlustatuse tagamise juures, sellest annab ülevaate Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna peaspetsialist Veiko Kastanje.

Maailmas elab hetkel umbes 8 miljardit inimest, kellest rohkem kui 850 miljonit kannatavad alatoitluse käes. Seniste trendide jätkumisel on aastaks 2050 tarvis toota kaks korda rohkem põllukultuure kui praegu.

Haritava maa osakaal väheneb

Maailmas on haritavat maad Maailmapanga andmeil umbes 37 protsenti maismaa pinnast. Euroopa Liidus moodustab haritava maa pindala maismaa pinnast keskmiselt umbes 41 protsenti ja Eestis 23 protsenti. Mõnedel andmetel moodustab haritav maa umbes poole kõigist elamiskõlblikest aladest.

Samas on haritava maa osakaal ja pindala viimaste aastakümnete jooksul nii kliimamuutuste tõttu kui ka muudel põhjustel oluliselt vähenenud ning jätkab vähenemist, seda eelkõige Aafrikas, Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Planeedi rahvaarvu pideva kasvu tingimustes on samaaegne haritava maa pindala vähenemine tõsine probleem.

Saagikust vähendavad ka taimekahjustajad

Lisaks haritava maa kahanemisele vähendavad toiduks kasvatavate kultuuride saagikust ka taimekahjustajad. Taimekahjustajate massiline esinemine põllukultuurides võib kaasa tuua saagikaod, mis ulatuvad mõnest protsendist kuni kogu saagi kaotamiseni.

Teatud taimekahjustajate levik on toonud kaasa inimkonna ajaloos suuri katastroofe – näiteks Iirimaa suur näljahäda aastatel 1845–1850, mille üks peamisi põhjustajaid oli kartuli-lehemädanik ning milles hukkus hinnanguliselt u miljon inimest ja mitu miljonit oli sunnitud riigist lahkuma.

Et kaitsta ressursse põllumajanduslikel aladel ning võimalikult kvaliteetne ja suur osa lõppsaagist kätte saada, kasutatakse taimekaitsevahendeid. Traditsiooniliselt mõistetakse taimekaitsevahendi all sellist ainet või organismi, mida kasutatakse taime kaitsmiseks taimekahjustajate vastu või taimede kasvu reguleerimiseks.

Taimekaitsevahendid võivad olla nii sünteetilised ehk keemilised kui ka bioloogilised – viimaseid saab kasutada näiteks ka mahepõllumajanduses. Vastavalt kasutusotstarbele/sihtrühmale eristatakse taimekaitsevahendite all peamiselt kolme gruppi: insektitsiide, fungitsiide ja herbitsiide ehk teiste sõnadega putukate-, seenhaiguste- ja umbrohtude tõrje vahendeid. Tihti nimetatakse taimekaitsevahendeid ka pestitsiidideks, arvestamata, et tegemist on oluliselt laiema tähendusega terminiga. Pestitsiidi mõiste erineb taimekaitsevahendist selle poolest, et pestitsiidide alla liigitatakse ka biotsiidid ehk elusorganisme surmavad kemikaalid, mille peamiseks kasutusalaks ei ole taimekaitse.

Esimesi andmeid taimekaitsevahendite kasutamisest on juba pea 4500 aastat tagasi Mesopotaamiast, kus sumerid kasutasid väävlit taimede tolmutamiseks. XV sajandil püüti taimekaitses kasutada selliseid mürgiseid elemente nagu arseen ja elavhõbe ning XVII sajandil jõuti tubakast eraldatud nikotiinsulfaadi kasutamiseni.

XIX sajandil võeti kasutusele kaks looduslikku pestitsiidi – krüsanteemidest valmistatud püreetrum ja rotenoon, mida saadi osa troopiliste liblikõieliste juurtest. Arseeni sisaldavad pestitsiidid olid laialt levinud kuni eelmise sajandi keskpaigani. Sünteetiliste taimekaitsevahendite võidukäik algas 1940. aastatel koos intensiivpõllumajanduse arengu ja levikuga.

Üks esimesi kaasaegseid sünteetilisi taimekaitsevahendeid oli kurikuulus DDT (dikloro-difenüül-trikloroetaan), mis sünteesiti esmakordselt küll 1874. aastal, ent mille efektiivsus insektitsiidina avastati alles 1939. aastal.

Teadlikkus taimekaitsevahendite kasutamisega kaasnevatest ohtudest on suurenenud

Koos sünteetiliste pestitsiidide laiema kasutamisega on üha enam kasvanud ka teadlikkus nende kasutamisel tekkivatest ohtudest inimesele ja keskkonnale. USA keelustas DDT selle kahjuliku toime tõttu inimesele ja loomadele juba 1972. aastal, Suurbritannia näiteks aga alles 1984. aastal ning mitmes Aafrika riigis (Etioopia, Uganda, Lõuna-Aafrika Vabariik) kasutatakse DDT-d malaariasääse tõrjeks siiani.

Terviseohte ei kujuta endast ainult sünteetilised pestitsiidid – mainitud taimset päritolu rotenoon, mida aastakümneid laialdaselt eelkõige USAs kasutati, on seal praegu pestitsiidina kasutamiseks keelustatud.

Avaliku arvamuse tugevneva surve ning taimekaitsevahenditele esitatavate nõuete pideva karmistamise tulemusel vähenes taimekaitseks kasutatavate toimeainete arv Euroopa Liidu turul ainuüksi 2021. aastal umbes 20 võrra ning mitmele neist puuduvad head alternatiivid.

Mõnedel andmetel on ainuüksi ühe keemilise taimekaitsevahendi asendamiseks vaja kasutada 3–4 bioloogilist preparaati, kuna nende efektiivsus on väga erinev ning saadaolevate bioloogiliste alternatiivide valik napp.

Erinevate bioloogiliste preparaatide ja tõrjeks sobivate organismide potentsiaal on äärmiselt suur, samas on nende arv ja toimealad paraku seni äärmiselt piiratud. Lisaks ei tähenda bioloogiline automaatselt ohutut ning selliste taimekaitsevahendite turule lubamine ning kontroll peab samuti olema rangelt reguleeritud.

Ilma tungiva põhjuseta taimekaitsevahendeid ei kasutata

Euroopa Liidus kehtib põhimõte, et taimekaitsevahendite koostises tuleks kasutada ainult selliseid aineid, mille puhul on tõendatud, et need on taimekasvatusele selgelt kasulikud ning et nende kasutamine ei avalda eeldatavalt kahjulikku mõju inimeste ja loomade tervisele ega lubamatut mõju keskkonnale.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/128/EÜ6 määratles rea meetmeid, et jõuda Euroopa Liidus pestitsiidide säästva kasutamiseni. Selles direktiivis seatud eesmärkidele tuginedes on Eestis loodud ja kehtestatud «Taimekaitsevahendite säästva kasutamise tegevuskava aastateks 2019–2023». Samuti reguleerib taimekaitsevahendite kasutamist Eestis taimekaitseseadus ning asjakohaste nõuete täitmist kontrollib Põllumajandus- ja Toiduamet.

Kuna taimekaitsevahendite tootmine, turustamine ning kasutamine maksab raha ning nõuab märkimisväärseid aja- ja tööjõukulusid, on ilmne, et ilma tungiva põhjuseta keegi neid ei kasuta. Taimekaitsevahendi kasutamisel on mõtet vaid juhul, kui selle hind, taimedeni viimise kulutused ning kõik muud põllukultuuri kasvatamiseks tehtud kulutused jäävad summas väiksemaks koristatava saagi väärtusest.

Integreeritud taimekaitsest

Taimekahjustajate tõrje efektiivsuse tõstmiseks ning taimekaitsevahendite kasutamise optimeerimiseks kasutatakse integreeritud taimekaitset. Selle all mõistetakse agrotehniliste, bioloogiliste, keemiliste ja sordiaretuslike meetodite integreerimist selliselt, et taimekahjustajate arvukus ning taimekaitsevahendite ja muude abinõude kasutamine püsiks majanduslikult ja ökoloogiliselt põhjendatud tasemel ning oht inimese tervisele ja keskkonnale oleks viidud miinimumini.

Integreeritud taimekaitse on Euroopa Liidu taimekaitsevahendite tegevusraamistiku oluline osa ja muutus liikmesriikidele kohustuslikuks 2014. aastal. Eesti on riigina investeerinud arvukatesse meetmetesse, mis soodustavad integreeritud taimekaitse rakendamist ning kontrolli asjakohaste juhiste järgimise üle. Taimekaitsevahendite kasutamise koguse poolest on Eesti juba praegu Euroopa Liidu viimase viie riigi seas.

Mahepõllumajanduses kasutatakse taimekaitsevahendeid minimaalselt

Konventsionaalse ja intensiivpõllumajanduse alternatiiv on mahepõllumajandus, milles püütakse rakendada taimekaitseks peamiselt agrotehnilisi võtteid ning viia sünteetiliste taimekaitsevahendite kasutamine miinimumini, kasutadades ainult mahetootmises lubatud tooteid ja preparaate.

Paraku on enamiku mahetootjate saagikus võrreldes konventsionaalse tootmisega oluliselt madalam ning lisaks ei ole meie tingimustes rentaabel osa kultuure (näiteks rapsi) suurtel aladel maheviljeluses kasvatada. Seega vähemalt esialgu ei paku mahepõllumajandus traditsioonilisele põllumajandusele veel täielikku alternatiivi.

Loe rohkem Maablogist!

Märksõnad
Tagasi üles