NÜÜDISAJA TÕDE JA ÕIGUS ⟩ Mida teha, kui naabri elustiil ei meeldi?
11. mai 2022, 17:41
/nginx/o/2022/05/11/14543878t1h243d.jpg)
Mida teha, kui naabri elustiil ei meeldi, sest ta kuulab valjusti muusikat? Või kui naaber ärkab vara ning puurib ja toksib järjekindlalt, olgugi et kõik, millest unistad, on mõni tund magusat und.
Politsei- ja piirivalveameti vanemkorrakaitseametniku Margarita Ingli eestvedamisel võib abi saada hulga käegakatsutavamaks. Ta töötab ühes koostööpartneritega siseministeeriumist, korteriühistute liidust ja sotsiaalkindlustusametist naabrirahu teenuse nimel, mille eesmärk on anda inimestele selged juhised ja info, mida peale hakata ning kuidas liikuda lahenduse suunas, kui naabritega on tekkinud konflikt.
Idee idanes aastaid
Teenuse idee hakkas Margarita peas idanema ajal, mil ta töötas Lasnamäe linnaosa piirkonnavanemana. Tema sõnul oli Lasnamäel üks suur mure naabritevaheline läbisaamine. Lasnamägi on Eesti suurim magalarajoon. Nõukogudeaegsed ehituslahendused tänapäeva inimestele tihtipeale ei sobi. Probleem on korterite heliisolatsiooniga, mis ei vasta nüüdisaegsetele nõuetele. Teine murekoht on majade parklad, kus pole piisavalt kohti elanike sõidukitele. Inimesed on üleüldiselt suurtes majades omavahel hästi tihedalt koos.
«Meie poole pöörduti sageli näiteks päevarahu rikkumistega, millele politseinikud vastavad tavaliselt kirjalikult,» rääkis Margarita politsei- ja piirivalveameti ajakirjale Radar. «Piirkonnavanemana kinnitasin vastuskirju ja kurvastas olukord, kus me ei saanud inimesi aidata. Mul on hea meel, et mure korral on inimestel justkui lihasmälus pöörduda politsei poole. Seda kurvem on tõdeda, et me ei saa neile mõnikord loodetud lahendust pakkuda.»
Praegu asub politsei naabrite vahel tekkinud konflikti lahendama siis, kui toime on pandud süütegu, mis tähendab, et politsei lahendada jäävad probleemi tagajärjed. Margarita meeskonna korraldatud küsitlusest selgub, et naabrid pöörduvad mure korral eeskätt korteriühistu poole, kuid ühistutel pole tihti meetmeid ega selgust võimalustest ning õigustest, et konflikt lahendada.
«Naabritevaheliste tülidega on pahatihti nii, et need kestavad aastaid, ning olukorda lahendama asudes ei pruugi asjaosalised enam mäletadagi, millest tüli alguse sai.»
Uuesti hakkas Margarita naabrirahule mõtlema sotsiaalkindlustusametis konfliktivahendajana töötades, sest nendeni jõuavad ka lahkarvamused naabrite vahel. Ta meenutas juhtumit, kus ühe pere laste tuba asus teise pere magamistoa kohal.
«Alumise pere suur mure oli, et lapsed nende magamistoa kohal ärkasid puhkepäevadel väga vara. Nemad tahtsid aga magada. Mõlemad naabrid tegid tööd selle nimel, et leida olukorrale lahendus. Nad jõudsid üheskoos väga huvitava kirjaliku lahenduseni. Lepiti näiteks kokku, et nädalavahetusel mängivad lapsed hommikuti elutoas, mis vähendas olulisel määral laste loomulikust tegevusest tekkivat müra. Tundub väga lihtne lahendus, aga inimesed ei tule tihti selle peale,» ütles ta.
«See olukord päädis viimaks sellega, et alumised naabrid kolisid minema. Ma mõtlen vahel, et see võiski olla parim lahendus, sest paratamatult on inimesed erinevad ja tundlikumal inimesel võibki olla keeruline elada halva heliisolatsiooniga korteris.»
Praegu on Margarita küll tagasi politsei- ja piirivalveametis, kuid tegutseb vabatahtliku konfliktivahendajana siiani. Naabritevaheliste tülidega on pahatihti nii, et need kestavad aastaid, ning olukorda lahendama asudes ei pruugi asjaosalised enam mäletadagi, millest tüli alguse sai. Värske juhtumi puhul on tema sõnul lihtsam jõuda lahenduseni.
Viimaseks lükkeks midagi ette võtta sai Margarita jaoks läinud aastal Ümera tänaval aset leidnud traagiline juhtum, kus vanem mees tappis oma naabri, noore kahe lapse ema. Ründaja nimetas oma teo põhjuseks naabri korterist kostnud müra. «See pani mind muretsema, et üht inimest võib naabri juurest kostev müra ajendada toime panema nii traagilise lõpuga kuritegu. Selle juhtumi järel pöördus meie poole mitu väikeste lastega peret, kelle naabrid olid juba kaevanud nende kodust kostva müra peale. Nad kartsid, et nendegagi võib juhtuda midagi sarnast. Samuti pöördusid meie poole inimesed, kelle rahu naabrid pikemat aega häirinud on. Teadsin, et meil pole head kompleksteenust, millega inimesi aidata, ja see viis mind mõtteni, kuidas selle luua saaksime,» kirjeldas ta viisi, kuidas jõudis naabrirahu teenuse disainimiseni.
Kastist välja
Niisugune moodne termin nagu teenuse disain võib esialgu tunduda võõras. Kuidas saab olla uuendusmeelne politseitöös ja osutatud teenust disainida kui hästi istuvat rõivast kliendi selga? Margarita väitel on tegu lihtsalt politseinike ja nende koostööpartnerite pingutusega selle nimel, et teenus, mida inimestele pakutakse, oleks parim võimalik lahendus nii inimestele, kelle jaoks see on loodud, kui ka politseinikele, kes teenust pakuvad.
Margarita sõnul on seejuures väga oluline inimestelt endilt küsida, mida nad vajavad, ning erinevaid koostööpartnereid kaasata, juba teenuse loomine ise on suur õppetund ja väärtuslik kogemus.
Kuidas jõuame arusaamani, et vajame uut teenust? Ajend või tõuge uue teenuse loomiseks tuleb ikkagi kasutajalt. «Protsess saab alguse sellest, kui näeme, et kasutajal ehk inimesel pole murele sobivat lahendust. Heaks näiteks on naabritevahelised arusaamatused. Politseinikele tekib seeläbi lisatööd, aga see pole midagi, kui räägime olukorrast, kus inimene abi ei saa,» sõnas Margarita.
Margarita soov on naabrirahu teenusega juhtida tähelepanu sellele, et konfliktiga tuleb hakata tegelema kohe, mitte lasta sel käärida.
Enda sõnul ei teadnud ta tavalise politseinikuna enne naabrirahu teenuse loomist teenuse disainimisest suurt midagi. «Kui tekkis idee käsitleda seda varasemast kuidagi teistmoodi, võtsin eeskujuks meie oma rahunemispeatuse. See oli esimene kord, kus lähtusime liiklusjärelevalves suurimat lubatud piirkiirust ületanud inimeste trahvimise asemel mittekaristamisest. Kogu see idee on juba rohujuuretasandil varasemast erinev. Mind inspireeris ka see, et isegi olukorras, kus seadus rahunemispeatust ei toetanud, leidsime sellest hoolimata viisi, kuidas seda katsetada. See ajendas mindki kastist välja mõtlema,» lisas Margarita, kelle sõnul on julgus mugavustsoonist väljuda ning läbikukkumishirm ületada juba pool võitu.
«PPAs võiks olla rohkem julgustust, et eksimine ja läbikukkumine on vastuvõetavad. See annaks inimestele julgust uusi asju proovida. Uuenduslikkus on otseselt seotud loomingulisusega, koos loovad need meile arenguvõimalusi ning muudavad meid tänapäevasemaks. Kõige tähtsam on muidugi see, et ajaga kaasas käimine ja uued võtted toovad meid inimestele lähemale, sest nii suudame luua nende jaoks paremad teenused. Me töötame ju inimeste heaks ja seisame nende turvalisuse ning huvide eest.»
Tülid seinast seina
Naabritevaheliste tülide tekkepõhjused on väga erinevad ning see on Margarita sõnul ka naabrirahu teenuse disainimise tõsiseks proovikiviks. «Oleme välja valinud populaarsemad teemad ja otsustasime, et keskendume neile. Need on näiteks päevarahu, öörahu, vaimse tervise mured, ühisalade kasutamine ja parkimisprobleemid. Minu suurim hirm ongi, mis teistest murekohtadest saab, millele me selle teenuse raames lahendust ei leia.»
Müra naabri korterist on üks tüüpilisemaid naabritevahelisi tüliallikaid, millega politsei kokku puutub. Margarita sõnul tuleks sel puhul kõigepealt välja selgitada, kas liigne müra tekib naabri tegevusest või hoopis kortermaja tehnilisest veast, kui maja ei vasta nõuetele. «Võin elust enesest näiteid tuua kortermajade kohta, kus on korterite vahel seinad küll olemas, kuid need ei täida oma funktsiooni ja heliisolatsioon on olematu. Või võib näiteks käe läbi pistikupesa naabri korterisse pista. Kui aga müra on tekkinud naabri tegevusest, tulekski läbi mõelda viis, kuidas oma õiguste eest seista ja olukorda lahendada. Kas minna sõtta või rääkida läbi ning üritada leida kõigile osalistele sobiv lahendus?»
«Margarita soov on naabrirahu teenusega juhtida tähelepanu sellele, et konfliktiga tuleb hakata tegelema kohe, mitte lasta sel käärida.»
«Mulle tundub, et mõnikord on pikka aega kestnud naabritevaheline konflikt saanud neile eluviisiks. Nad ei tahagi sellest loobuda, kuigi see on samaaegu ebameeldiv. Seetõttu paneme rõhku värskete probleemide lahendamisele, et sääraseid «Tõe ja õiguse» stsenaariume ennetada. Tahame, et inimestel oleksid teadmised, kust abi saada ja kuidas olukorda lahendada ning mida nad ise ära saavad teha.»
Inimesed peavad tema sõnul teadma, mis on nende õigused, ent ka seda, mis on nende kohustused. «Turvalise ja mõnusa elukeskkonna eest ei vastuta ju ainult politseinikud ega teised ametnikud, vaid iga inimene, kes seal elab. Selle loome me üheskoos nii kortermaja, linnaosa kui ka riigi tasandil.»
Praegu on Margarita oma meeskonnaga loomas veebilehte, kust inimesed leiavad tulevikus vastused naabrirahu käsitlevatele küsimustele. Seal on kirjas ka sammsammulised juhendid lahenduste leidmiseks. Naabrirahu teenuse, mille peaks oma hoole alla võtma korteriühistute liit, loodavad nad käiku lasta järgmisel aastal.
/nginx/o/2022/05/11/14543831t1h3ebc.jpg)
Politsei- ja piirivalveameti algatus on väga tänuväärt. Pean teenust äärmiselt vajalikuks eriti olukorras, kus inimesed on koroonaviiruse levikust tingitult pidanud viibima tavapärasest rohkem aega kodus. Usun, et keegi meist ei teadnud, mida tähendab koduseinte vahel tööd ja trenni teha ning lapsi õpetada. Seda laadi harjumatu elukorraldus tekitas omakorda pingeid naabrite vahel.
Praegu saame kortermajade elanike vahel tekkivaid konflikte lahendades lähtuda korteriomandi- ja korteriühistuseadusest. See ütleb, et kortermaja elanikud ei saa naabrile keelata igapäevatoiminguid, mis võivad neid häirida, näiteks kõndimist, vannis käimist või kala praadimist, mis tekitab tugevamat aroomi. Samas lepivad korteriühistud kokku oma hea tava reeglid. Et ühiselu sujuks, on suur vastutus igal inimesel. Meil on korteriomanikena küll hulk õigusi, kuid sellega kaasnevad ka kohustused ja vastutus olla arvestav, mõistlik naaber oma kaaskodanikele.
Kui majas on lärmavad ja rahu ebamõistlikult rikkuvad naabrid, on see mure kogu ühistule. Kannatab maja sisekliima, kannatavad inimestevahelised suhted. Paljud lärmajad aga ei tea, et korteriomandi- ja korteriühistuseaduses on võõrandamisnõude säte, mille eesmärk on vabaneda rahurikkujatest, kes ei austa ühiselureegleid. Selle sammu võib ühistu astuda, aga seda ei saa teha ühe juhtumi põhjal — pole päris nii, et noored peavad kord sünnipäeva ja muusika on veidi valjem, siis kohe korter sundvõõrandatakse.
Võõrandamisnõude menetlus peab olema väga hästi kaalutud ja realiseerub, kui kõik muud mõjutusvahendid on ammendunud. See on kõige mustem stsenaarium ja rangeim karistus, mille tõttu jääb inimene kodust ilma.
Selle nimel teemegi praegu ühes PPAga tööd, et kortermajade elanikele oleksid selgemad nii nende õigused kui ka kohustused. Meie soov on, et inimesed teaksid, kuidas toimida naabrist tekkinud mure korral. Oleme väga huvitatud koostöö jätkamisest, et teenust lõpuni viimistleda.
Urmas Mardi
Korteriühistute liidu juhatuse liige