N, 30.06.2022

Kala mädaneb peast! Tallinna vanalinn hakkab linnakeskusena hääbuma

Kodu.postimees.ee
Kala mädaneb peast! Tallinna vanalinn hakkab linnakeskusena hääbuma
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Tallinna vanalinn. Pilt on illustreeriv.
Tallinna vanalinn. Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Eestis on palju kauneid kohti, mida nii kohalikud kui välismaalased külastada saavad. Suurimat ja uhkeimat neist, Tallinna vanalinna, hakatakse aga kujundlikult öeldes varjudemaale kaotama, kirjutab Pindi Kinnisvara juhatuse liige Peep Sooman.

Tallinna vanalinna kohta leiame Wikipediast järgmised mõtteterad: «Tallinna vanalinna eriline väärtus seisneb eelkõige tänaseni püsinud keskaegses miljöös ja struktuuris, mis on teistest Põhja-Euroopa pealinnadest kadunud» ja «Tallinn kujutab endast Euroopa ühte paremini ja terviklikumalt säilinud keskaegset linna, olles Eesti arhitektuuri tõeliseks pärliks.»

Kogu see hingemattev arhitektuur ning vanalinnalik melu on aga aastatega märkamatult, kuid järjepidevalt kohalikele inimestele võõraks jäänud. Kui nädalavahetuseti «ohukolmnurgas» pidutsevad noored välja jätta, siis üha vähem jääb alles neid, kes vanalinna spontaanselt või pooljuhuslikult satuvad, kuna seal ju niikuinii alati toimub midagi. Paraku ei toimu. Telliskivis toimub. Noblessneris toimub. Rotermannis toimub. Isegi Tallinna keskturul toimub rohkem, kui hoolega vaadata.

Vaikelus tukslev tagahoov

Ühelt poolt ei ole ju sellest midagi paha, kui keset linnasüdant tekib vaikelus tukslev tagahoov, mille privileege saavad nautida vaid maksejõulised väljavalitud, jõukad kinnisvaraomanikud ning kruiisilaevadega sisse veetavad selfie-stick’idega turistid.

Teisalt pole elamukvartali mõistes üüratult suur vanalinn siiski mingi tavaline elurajoon, mille hingeelu arengus võiks või saaks kaasa rääkida vaid käputäis elanikke ja mõni tulihingeline ettevõtja, kes maja või kaks vanalinnas renoveerinud on. Olgu maja ehitatud betoonist, kivist või palgist, asja mõte jääb alati samaks – hoonesse, hoonete kompleksidesse ja linnaruumi üldisemalt puhuvad elu sisse ikka inimesed, mitte vaikiv ehitusmaterjal.

Antud juhul saaks ning võiks olla kaasarääkijate hulk palju suurem, sest tegemist on terve Eesti rahvusliku uhkusega. 1997. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja kuulumine seab meile kõikidele ka moraalse kohustuse hoida vanalinna atraktiivse ja aktiivse keskkonnana, kuhu tahetakse minna, kus tahetakse olla ning kust tagasi tullakse alati natuke targemana. Kui 25 aastat tagasi UNESCO ehk United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization’i esindajad Tallinna vanalinna maailmapärandi nimistusse kandsid, siis vaevalt pidasid nad silmas kõigest 3 päeva aastas aset leidvaid vanalinnapäevasid, episoodilisi restoranide allahindluskampaaniaid ning juhuslikke kirikuvõlvide all peetud kontserte.

Eesti lipulaev vajab uut teeviita

Kindlasti ei paku ma välja, et peaksime kontrollimatult pingutama selle nimel, et vanalinnas jookseks ringi keskaegsete narrimütsidega kääbused, munakividele suitsukoni loopinud inimene tomatitega loopimiseks kaaki aheldataks või iga nurga peal kiirelt tüütuks muutuv fiidelimuusika kajaks. Eesmärk ei ole teha tolandust või pidada ülal kümnest kuueni avatud teemaparki.

Küll aga pean silmas, et Tallinna vanalinn kui Eesti kultuuripärandi lipulaev võiks saada endale väärtusliku ja katkematu programmi, mille raames tekiks elanike, ettevõtjate, kohaliku omavalitsuse ja haridus-, teadus- ning kultuuritegelaste ühistegevuse tulemusel midagi sellist, mis tõmbaks inimesi ikka ja jälle uuesti Tallinna vanalinna, kuna seal toimub alati midagi huvitavat, erakordset ja arendavat.

Jättes UNESCO nüüd korraks kõrvale, siis Tallinna vanalinn on meie linnaruumide linnaruum. On ekslik arvata, et kinnisvara kui üksik ühik ning linnaruum kui tervik ei oleks omavahel tihedalt seotud. On siililegi selge, et eelmainitud Telliskivi, Noblessneri ning Rotermanni elu ja melu taga ongi edumeelsed kinnisvaraarendajad, kelle otsene huvi on piirkond muuta võimalikult läbikäidavaks ja atraktiivseks. Vanalinnas selline huvigrupp puudub, kuna seal ei tohi midagi juurde ehitada. Pigem tekib vastupidine efekt – monoliitse vanalinna elanike (ja muinsuskaitsjate) huvi on hoida keskkonda võimalikult stabiilse ning konserveerituna ja see tekitab kõige uue ja huvitava vastu printsipiaalse vastasseisu.

Linnaarengu seisukohalt on praeguses eklektilises vanalinna (taand)arengus kaotajaid paraku palju rohkem. Nagu kala hakkab mädanema ikka peast, hakkab linn ikka arenema oma keskpunktist. Kui praegune, koroonakriisi ajastul tugevalt veel võimendunud tendents jätkub, leiame ühel päeval, et turud, muusika, teatrid, kultuuriprogrammid, õpitoad, muuseumid ja lõpuks ka terve kvaliteettoitlustus on niigi kaubanduskeskuste usku pealinnas nihkunud vanalinna ümbruses paiknevatesse asumitesse või suisa teistesse linnaosadesse. Lõpuks jääb tollest «arhitektuuri tõelisest pärlist» ja «tänaseni püsinud keskaegsest miljööst» alles vaikselt amortiseeruvate majadega kehvalt ligipääsetav inimestest tühjenev elurajoon, kuhu koondub omavahel kudrutama pensionile läinud kõrgklass segamini turistidega, sest ülejäänutel pole seal enam lihtsalt mitte midagi teha.

Märksõnad
Tagasi üles