SÄÄSKEDEST PRIIKS ⟩ Sääsejooga: kas hästi hoitud saladus või lõputu enesepiinamine?

Foto: Robin Loznak/ZUMA Wire / Scanpix

Sääsehammustused on suviti tõeline nuhtus ja enamik sääsetõrjevahendeid ei ole kuigi tõhusad. Kas võiks aidata kannatlikult hammustuste suhtes tolerantsi kasvatamine?

Iga suvi, kui tulevad tagasi tüütud sääsed, on lootus, et keegi on vahepeal tulnud lagedale tõhusa meetodiga sääskedest vabanemiseks. Siiski meeleheitlik pritsimine sääsetõrjevahendiga, eeterlike õlide, putukaid tõrjuvate helisageduste ja käevõrude kasutamine, ei pruugi ikka aidata ja sääsed kimbutavad edasi. Võitlus sääskedega tundub lootusetu ja tuleb leppida kas sügelevate sääsepunnidega või kolida suveõhtul tuppa istuma.

Alati on aga seltskonnas mõned inimesed, keda sääsed ei kimbuta. Kuigi see sõltub paljudest asjaoludest (soojus, kehalõhnad, värvid), siis harrastavad mõned sääsehammustuste vastu tolerantsi kasvatamist. Mida rohkem sääsehammustusi, seda vähem keha sellele reageerib ja sääsepunnid muutuvad leebemaks. Seetõttu on tihti kevadised esimesed sääsepunnid kõige hullemad, kuna suve lõpuks on immuunsus juba kasvanud ja keha ei reageeri enam nii hullusti.

Kuna sääsehammustusel erituv ila põhjustab kehas antikehi, siis tekib hammustuse ümber paistetus ja sügelev punn. Kui aga keha harjub hammustusest eritatud ilaga ja ei pea seda enam võõrkehaks, siis antikehade tootmine väheneb.

On inimesi, kes kevade hakul, kui ilmnevad esimesed sääsed, lähevad alasti õue ja lasevad ennast sääskedel süüa. Selline suur kokkupuude sääskedega on küll ekstreemne, aga väidetavalt ka tõhus. Seda muidugi ei tasu proovida, kui on sääsehammustuste vastu tõsine allergia või kohtades, kus sääsed kannavad edasi haigusi. Näiteks sääskedega tegelev entomoloog Steve Schutz on saavutanud sääsehammustuste vastu immuunsuse. Seda aga 15 000 sääsehammustusega aastas ja kümne aasta jooksul.