«Need on odavamad, aga seetõttu ka vähem efektiivsed,» lisab ta. Kõige vähemlevinumad on amorfsed räni päikesepatareid – need suudavad peale langenud päikesest elektrienergiaks muundada vaid 7 protsenti.
Kui mono- ja polükristallilised paneelid on jäigad, siis amorfset on võimalik isegi rulli keerata. Seetõttu leiavad need kasutust enamasti erilahendustes, kus on vaja, et päikesepatarei painduks, näiteks tekstiili integreeritud, matkajatele mõeldud lahendused ja ümarad pinnad.
Päikesepaneelide paigaldamiseks on viis erinevat võimalust. Kõige enam paigaldatakse Eestis meie kliima tõttu paneele viilkatustele. «Ideaalis võiksid paneelid olla 41-kraadise nurga all ning asuda lõuna pool,» selgitab Raadik ning lisab, kui paigaldada paneelid põhja poole, siis need elektrit sisuliselt ei tooda, kuna päike lihtsalt sinna poole ei paista.
Teise võimalusena paigaldatakse paneele lamekatustele, nii suurtele tööstushoonetele kui ka kortermajadele. Lamekatuste eeliseks on see, et neid on võimalik sättida lõuna suunda ning ideaalse nurga alla.
Paneele paigaldatakse ka maapinnale – nii on üles ehitatud päikesepargid ning seda meetodit kasutatakse ka juhul, kui puudub võimalus paneele katusele paigaldada. Samuti leiab näiteid, kus päikesepaneelid on paigaldatud maja fassaadidele ning rõdupiireteks.
Üks efektiivsemaid lahendusi on niinimetatud päikese jälgimissüsteem, mis võimaldab paneelil püüda päikest vastavalt päikese liikumisele, sest süsteem reguleerib nurka päikese suhtes. Selline süsteem on efektiivne – päikselisematel hetkedel võib see toota 30 protsenti rohkem elektrienergiat kui fikseeritud süsteemid.