OMA TUBA, OMA LUBA ⟩ Kodude suurimad saladused: piilume võõrastesse magamistubadesse ja jätame praeahjud sinnapaika
/nginx/o/2020/04/22/13066114t1hdc85.jpg)
/nginx/o/2018/02/27/7645899t1hd0c1.jpg)
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
14. august 2022, 14:52
/nginx/o/2022/08/09/14748537t1hb0c9.jpg)
Oma toa lapsed jagavad mänguvälja särava üllatuskülalisega, kelle boheemlasliku elegantse hoolimatuse taga on osav strateegia, mitte midagi juhuslikku. Arutleme selle üle, mis meid teiste inimeste kodude juures paelub ning oleme tunnistajaks hetkele, mil Triinil läheb hääl ära. On see nüüd tõesti viimane kord, mil tema inglihäält meie taskuhäälingus kuuleme?
Korrashoiu mõttes jagunevad inimesed laias laastus kaheks: on korralikud, kohati korralikud, harva korralikud ja need, kes end neis küsimustes üldse ei morjenda. Meie tänane saatekülaline võngub kahe viimase kategooria vahel.
Triin muretseb enda kodu puhul natuke pikemate inimeste pärast, kelle silmad võivad näha tolmu seal, kuhu ta enda silmapaar ei ulatu. Triin on veendunud, et koristada tuleb siis, kui külalised on ära käinud, mitte enne seda! Teistel külas käies vaatab ta aga eeskätt seda, et tal veiniklaas käepärast oleks.
Saatekülaline Kristinka peab end aga suureks nuhkijaks ning ihkab väga inimeste magamistubadesse. Külalisi võõrustades ei lase ta kaaslastel jakkigi seljast võtta, vaid surub kohe veinipokaali pihku.
Kostapiga see kavalus muidugi läbi ei lähe. «Tema kurvivaim ei joo, ta näeb kõike ja paneb tähele,» kurdab Kristinka.
Räägime ka sellest, kuidas teel stuudiosse müüsime viienda korruse müügimehele tüki kooki ja maja parima kohvi maha. «Kodaniku müügimokk jäi kinni. Me müüsime kõik maha,» kinnitab auväärt saatekülaline.