Just tulin aiast mustsõstraid korjamast, see ei ole sugugi tüütu, lausub Sirje Karis, kellele august tähendab ennekõike hoidistamise tippaega ja aiasaagi purki-pudelisse panemine puhkust.
Nagu paljudel eesti peredel, on temagi köök oma aia marjade ning puu- ja köögiviljade küpsedes kuuma mahlaauru, magusaid moosi- ja särtsakaid purgisalatite aroome oktoobrini täis. Nii on olnud nii kaua, kui ta mäletab. Lapsepõlvekodus ja praegugi.
«Olen täiesti tavalise eesti pere laps, kel ol õnn kasvada kodus, kus peeti aeda ja söödi oma aia vilju. Võimalikult palju ikka värskelt. Kõik, mis üle jäi, läks talveks pudelisse ja purki. Mahlad, moosid, supipõhjad,» meenutab Sirje Karis.
Küllap oli nii ka 31 aastat tagasi augustis, kuigi mälestused tollest heitlikust kuust on hägused. Tütar oli siis veel neljakuune, põhitähelepanu hõivas tema. Kuid ärevust ja teadmatust tuleviku ees mäletab ta küll, kui Pihkva dessantdiviisi soomukid mööda Tartu ringteed sõitsid.