Kuhu paigaldada vingugaasiandur? Korstnapühkija ei pruugi õiget vastust teada

Vingugaasiandurid. Foto: Mihkel Maripuu/Postimees Grupp

Inimestel on aastate jooksul kujunenud erinevad arvamused, kuhu tuleks paigaldada vingugaasiandur ning selgub, et selles osas ei pruugi õiget nõuannet anda ka korstnapühkija. Selleks, et andur saaks õigesse kohta, tuleb lugeda kasutusjuhendit.

Kuidas siis vingugaas ruumis liigub ning kuhu andur paigaldada tuleb? Tartu Ülikooli Füüsikahariduse osakonna juhataja professor Kalev Tarkpea tegi asja selgeks: «Vingugaas liigub tema tekkimise kohast ülespoole, sest see on õhust väiksema tihedusega ehk nii-öelda kergem.» Nimelt on 25 Celsiuse kraadi juures õhu tihedus 1,184 kilogrammi kuupmeetri kohta, vingugaasil aga 1,145 kg/m3.

Professor selgitas, et vingugaas tekib reeglina mittetäieliku põlemise käigus (küttekolde juures) ning sealt tõuseb soe õhk koos vingugaasiga ülespoole, ruumi lae alla. «Seetõttu tuleb vingugaasi andur paigaldada püsti seisva inimese peast oluliselt kõrgemale. Eelistatult sinna, kus paikneb ruumi ventilatsiooni äratõmbeava, kuna sinna jõuab ruumis tekkinud vingugaas kõige kiiremini,» sõnas ta.

Eesti Tuleohutuspaigaldiste Hooldajate Keskliidu tegevjuht Margus Oberschneider, et seadme ventilatsiooni äratõmbeava juurde paigaldamine ei ole põhimõtteliselt vale, kuid kunagi ei saa eeldada, et ventilatsioon ka töötab – mistõttu võib see põhimõte viia eksiteele.

Oberschneideri sõnul on vingugaasi levimisel mitmeid muutujaid. Ta selgitas, et kuna vingugaas moodustub põlemisprotsessi käigus, on see ümbritsevast õhust kuumem ning tõuseb esialgu üles lae alla. Jahtudes hakkab ta segunema ümbritseva õhuga ja jääb kihiti õhku hõljuma.

«Vinguanduri paigaldamise kohta on väga palju eriarvamusi ning vingugaasi levikut mõjutab kümme eri faktorit – kas aknad on lahti või kas inimesed ruumis liiguvad,» selgitas Oberschneider. Seetõttu tuleb lähtuda alati kasutusjuhendist.

Teadlikkus jätab veel soovida

Sel aastal viidi läbi ka uuring, mille eesmärk oli selgitada välja inimeste teadlikkus vingugaasist, vingugaasiandurite kasutusest. Kuigi teadlikkus vingugaasist on paranenud – ligi 94 protsenti inimestest teab, et vingugaasiandur on küttekoldega elamutes kohustuslik – selgus siiski, et 58 protsenti suitsu- ja vingugaasianduri omanikest on paigaldanud selle madalamale kui poolteist meetrit ehk teinud seda valesti.

Kuskile ei ole kadunud ka valearusaam, et vingugaas on õhust raskem – nii arvab ekslikult lausa 45 protsenti vastajatest, mis on vaid pisut vähem kui kolm aastat tagasi läbi viidud uuringus, kui nii arvas 47 protsenti vastanutest. Teadmine, et vingugaas on õhust kergem, on levinud rohkem nooremate seas (18-35-aastased), vanemates vanusegruppides oleks vaja teadlikkust tõsta. Samuti peaks tõstma teadlikkust meeste ja vene emakeelega elanike seas.

Korstnapühkija vinguandurit tundma ei pea

Korstnapühkija tööülesannete alla käib muuhulgas ka inimeste tuleohutusalane nõustamine. Mida see tähendab? Eesti Tuletõrjeliidu poolt välja antava korstnapühkija kutsestandardi kolmanda (kõige madalama) taseme dokumendis seisab, et korstnapühkija üks tööülesannetest on nõustada kliente esmase tuleohutuse tagamisel (suitsuandur, esmased tulekustutusvahendid, küttekoldevälise tule tegemine).

Vingugaasiandurit dokumendis mainitud ei ole, mis tähendab, et selles valdkonnas korstnapühkija inimestele nõu anda ei saa. Selline olukord võib viia inimesed eksiteele, sest tänapäeval ollakse harjunud rääkima vingugaasi- ja suitsuanduritest ning seadmete paigaldamisest justkui käsikäes.

Korstnapühkija kutsekomisjoni liige Jaak Laanisto sõnul ei ole vingugaasi liikumise tundmine ega andurite osas nõustamine korstnapühkija pärusmaa. «Vingugaasianduri kohustus hakkas kehtima alles möödunud aasta 1. märtsist, kuid kutsestandard on koostatud mitu aastat varem,» põhjendas Laanisto. Ta lisas, et korstnapühkijal ei ole kohustust jagada inimestele infot andurite paigaldamise kohta.

Kuigi korstnapühkijatel vingugaasialast ametlikku teadmist ei ole, paluvad inimesed anduri paigaldamisel tihti korstnapühkija abi. See on nagu õnnemäng – kui korstnapühkija on ise vingugaasi liikumise osas pädev või mõistab lugeda seadme kasutusjuhendit, siis läheb õnneks ning andur saab paigaldatud õigesti, kuid samas on oht, et korstnapühkija vingugaasi leviku osas siiski pädev ei ole.

Korstnapühkija Vladislav Dõrlo sõnas, et inimesed küsivad temalt tihti, kuidas andurit paigaldada ning mitu korda on ta selle küsijatele ka kodus paigaldanud. Seda teeb ta aga anduri kasutusjuhendi järgi – nii nagu peakski.

Järgi kasutusjuhendit

Päästeameti kommunikatsiooninõunik Berit Helena Lamp sõnas, et iga seade on erinev ja seetõttu tuleb järgida kasutusjuhendis toodud näpunäiteid. «Ainult nii saab tagada olukorra, kus konkreetne andur töötab korrektselt ja annab ohust õigel ajal märku».

Vingugaasiandur on nagu iga teine elektrooniline seade ja isegi kasutusjuhendi järgi paigaldades võib see mingi hetk rikki minna. «Seetõttu oleks hea, kui sinu kodus on infot edastav nutikas andur. Lokaalne suitsuandur on tarbetu, kui lähed poodi või niidad õues muru – see on kasulik ainult juhul, kui keegi on kodus. Samas nutikas andur aitab ka siis, kui oled kodust eemal ning annab ise teada, kui tal peaks olema aku tühi või mõni muu rike,» selgitas G4Si standardlahenduste divisjoni direktor Tarmo Pärjala.

Kuusik tõdes, et vaatepilt, mis kodudes andureid silmas pidades avaneb, on väga erinev. Leidub kodusid, kus andurid on korrektselt paigaldatud ja kus on ka jälgitud, et nende eluiga möödas ei oleks. «Paraku on aga ka neid kodusid, kus andureid üldse ei ole, nende eluiga on juba mitu aastat tagasi möödunud või hoitakse andurit kapi peal või mõnes muus kohas, kus seade enda tööd teha ei saa,» nentis Kuusik. Sellises olukorras elupäästvast andurist mingit kasu ei ole.