OMA TUBA, OMA LUBA ⟩ «Tallinnas on väga palju maakaid, kes ei tunne selle üle uhkust, aga võiksid!»

Suletud kiosk Lasnamäel. Pilt on illustreeriv. Foto: Toomas Huik/Postimees Grupp

Tänases episoodis kõnnime minevikuradadel ning rändame idaplokist Hiina müürini! Vahepeatusena põikame korraks ka Tartusse, et anda sealsele vaimule au. Teie ees on oma toa laste kodulinnad! 

Saatekülalisele Kristinkale meenub lapsepõlvest, et tema kodukandis Lasnamäel oli vaja iga asja eest võitlust pidada. Supernaine on õppinud juba maast ja madalast enese eest seisma. Selleks on tal tagataskus iluvõimleja jalahoop, mida ta hoiatava meetmena siin-seal kasutanud on.

Kristinka lapsepõlves olid kõik motikatel vennad bandiidid, kelle eest Lasnamäe piiga tihtipeale peitu jooksis. Juba nelja-aastaselt oskas ta teravaid venekeelseid vandesõnu igas ilmakaares pilduda. Kõige rohkem kakles ta veidra poisiga hoovist, kellega hiljem ka abieluranda sõudis.

Palmipuu kodulinnas sõitsid seevastu motikatel kaluritest vanataadid. Kõik inimesed olid helged, targad ja Tartu kurikuulsast vaimust löödud. Eramajade piirkonnas sirgunud Kostapil ei tulnud õnneks pättidega rinda pista. Taplemist ja võimujagamist tema liivakasti ümber ei olnud. 

Kooli minnes hoidis väike Kristinka sõbrannadega kätest kinni, et tuul väikeseid tüdrukutirtse Lasnamäe tuulekoridorides pikali ei puhuks. Vabatahtlikult ta seal täna enam ei elaks. Ometigi leiame ühiselt, et Lasnamäe hallis taevas ning valuhellas kolearhitektuuris on oma teatav ilu ja võlu. Tuleb välja, et kodukant on varajases nooruspõlves traumakontod avanud Kristinka, Palmipuu ja Kostapi igati vintsketeks ja tugevateks kasvatanud. Meie kontodel olevatest traumadest kuuled juba täpsemalt tänases episoodis!

Saade «Oma tuba, oma luba» on eetris igal nädalal. Saateid saab kuulata Postimehe Pleierist, Spotifyst ja Apple Podcastist.

Ühendust saab julgelt võtta e-posti aadressil [e-mail].