«Õhksoojuspumpa saab paigaldada praktiliselt igasse kodusse, kui seal on seinapinda, mille külge kinnitada sisemine osa, ja kui seal on koht väljas, kuhu kinnitada välisosa. Välisosa asukohaks võib olla nii sein, maapind, katus kui ka rõdu,» rääkis ABC kliima müügijuht Indrek Blauberg.
Tema sõnul saab õhksoojuspumbaga kütta nii 30 ruutmeetrist ühetoalist korterit kui ka 150m2 maja. Kodukasutajale mõeldud õhksoojuspump kütab keskmiselt 40-100 ruutmeetrist pinda.
Blauberg tõi välja, et õhksoojuspumpa saab paigaldada ka kodudesse, kus on juba küttelahendused olemas, aga nendega kütmine on muutunud kulukas või nad on vananenud ja ei anna enam vajalikku soojust.
«Kui kodu on suur, siis on võimalik õhksoojuspumbal põhinev küttelahendus ehitada välja mitmest õhksoojuspumbast – seda selleks, et soojus jaotuks ühtlasemalt ja vajalik võimsus oleks külmade ilmadega tagatud,» lisas ta.
Õhksoojuspump võtab elektriküttest viis korda vähem elektrit
Kui paneelmajades sageli sellist küttelahendust ei kohta, siis tegelikkuses saab ka paneelmajja õhksoojuspumba paigaldada. «Seal on paraku keerulisem asukohta valida just välisosa suhtes. Näiteks üheksakordsetele paneelmajadele õhksoojuspumpa pigem ei paigaldata,» kirjeldas Blauberg võimalusi.
Ta selgitas, et kui paneelmajas saab loa seinale paigaldamiseks, on see parim variant, kuid võimalus on õhksoojuspump paigaldada ka rõdule, kui on lahendatud rõdult kondensaadi äravool. Seejuures on kõige olulisem tingimus, et paneelmaja õhksoojuspump naabrite elu ebamugavamaks ei muuda.
Ekspert tõi veel välja, et näiteks elektriküttega võrreldes kulutab õhksoojuspump sama soojuse saamiseks viis korda vähem elektrit. «Õhksoojuspump ja soojuspumbad üldse on ainulaadsed selle poolest, et neil on positiivne soojustegur. Kui võtta näiteks graanulkütte soojustegur, siis on see keskmiselt 85% ehk negatiivne. See tähendab, et 15% soojusest, mis graanulitest tuleb läheb lihtsalt korstnast välja,» selgitas Blauberg.