NÄDALA KODU ⟩ Nelja põlve pärandus – rehealusega talumaja moodne elu (1)
/nginx/o/2013/07/05/1875424t1hd3eb.jpg)
1. oktoober 2022, 00:00
- Palju mitmesugust talukraami on suvetubadeks sisustatud aitades.
- Eriti vahvalt ehivad hoonete uksi hobuserauad, iidsed õnnesümbolid.
- Tallel ka vaarisa päevikud, kuhu ta kirjutas kõik talutööd.
Oma maakodu Kesk-Eestis ennistades on kunstnik ja stilist Kertu Tiik talletanud kõigilt eelkäijatelt mõne olulise detaili, põimides väga vahvalt olnu olevaga. Tema taotlusi kinnitavad nii puud-põõsad-püsikud õues kui ka aitades ja elumajas olevad asjad – iga ese jutustab kõnekalt perekonnalugu.
Korda tehtud rehealusega talumaja on väga modernne ja kätkeb endas üllatavaid lahendusi. Lisaks 19. sajandi lõpul ehitatud elamu klassikalisele ruumijaotusele (köök ja läbikäidavad toad) on rehetoast ümber ehitatud avatud köögiga elutuba.
«Nagu mu ehitusinsenerist isa ütleb, see on maja majas. Ta on palju head nõu andnud ja aidanud. On ju Miku talu tema ema lapsepõlvekodu,» mainib Kertu Tiik, kes veetis koos kaksikõega kõik suved mai lõpust septembrini maal kunstiteadlasest ja sporditegelasest vanavanematega.
Ajakohane rehetuba
Toona kasutati muldpõrandaga rehetuba toidu hoidmiseks. «Vanaemal oli siin piimamannerg veeämbris. Üldiselt peeti seda ruumi panipaigana, kus säilitati ka hoidiseid. Sahver oli veel eraldi, rehetoa ees esikus hoidis vanaema korve ja piimanõusid.
Remonti tehes otsustasime sahvrisse külalistetoa kujundada, ja et ruumi maksimaalselt ära kasutada, ehitasime sinna laia voodi,» selgitab stilistist nüüdne taluperenaine. «Kui ma laps olin, siis vanaema ei tahtnud, et pääsukesed majja lendaksid, ja uksed hoiti kevadel kogu aeg kinni. Sain sellest mälestusest inspiratsiooni ja panin esiku lakke pääsukesemustrilise tapeedi.»
Esikust viib nüüd pererahva monogrammiga klaasuks köök-söögituppa. «Säilitasime siin kõrged laed ja ehedad mustad seinapalgid. Me lihtsalt pesime palgid puhtaks ja nende tume toon on täiesti ehe,» kinnitab Kertu Tiik. «Tumeda köögimööbli valisin selle järgi, et võtan ruumi elutoana, kus neil kappidel pole vaja domineerida. Kui siin oleks hele mööbel, siis see kargaks kohe silma, aga nüüd sulandub see palkidega üheks.»
Kuna rehetuba ja seda ümbritsevad magamistoad on soojustatud, siis selles majaosas saab mugavalt elada ka külmal ajal. Jõuludel tuleb siia kogu nende suur pere kokku ja siis köetakse ka talumaja vanad kambrid soojaks.
Aga kütta tuleb oma paar päeva ja siis on elamine-olemine väga mõnus. Moodsas köögis on nüüd aastakümneid tagasi välja lõhutud vana reheahju asemel klaasuksega kamin-ahi. Talvel on selle ees hea istuda ja tuld vaadata. Istmed on siia huvitaval moel meesliini pidi saabunud: Kertu ühe ja teise vanaisa tugitoolid, samuti tema isa tool ja mehe ostetud diivan.
Üks talust pärit kapp on vanaema, teine vanaisa oma, suur söögilaud on vanavanaisaaegne.
«Me teeme palju süüa – oleme koos ema, tädi ja õega kirglikud kokkajad ja suurtel pereüritustel on laud roogade all lookas,» mainib Kertu. Köögis on ka kenake vanade kokaraamatute kogu.
«Vanatädi käis kokanduskoolis ja tema omi ma aeg-ajalt lappan, et tööks häid ideid saada. Tegelikult on nii moodsas kui ka vanas köögis enamik esemeid talust pärit. Näiteks vanaaegne kohviveski on ka perekonna pärandus,» kommenteerib naine.
Söögilaua kohal ripub väga vahva teemakohane valgusti. Mida rohkem on interjööris erinevaid valgusteid, seda hubasem ruum ka on, ja selles majas on palju omanäolisi valgusteid.
Põnevate lugude lumm
Rehetoast ehk kaasaegsest köök-söögitoast pääseb talumaja kööki, kus praegugi saab puupliidil vajadusel süüa teha. Siiagi on tehtud uus köögimööbel, et oleks mugav kokata.
«Selle köögi ma üritasin jätta nii, nagu ta oli taluajal, ja seda ma väga ei muutnud. Vanaema ja vanaisa tegid siin iga päev süüa, sageli traditsioonilist jahukastet soolapekiga, ja minagi teen paar korda suve jooksul siin pliidi alla tule ning varakevadel ja hilissügisel kütan korra leivaahju,» avaldab majaperenaine.
Köögikapi kohale riputatud taldrikud on pärit samuti siit talust. Vanasti oli portselan nii hinnas, et üht vaagnat on parandatud takunööriga. Selline võte on niivõrd ainulaadne!» teab ta.
«Asju on ju ajapikku palju kogunenud ja kuna ma stilistina kasutan neid oma töös, siis olen esemeid oma käe järgi riiulitele sättinud. Pingile panen ka praegu nagu muiste suviti veeämbri, et öömajalised saaksid kopsikuga vett võtta, kui tuleb joogijanu,» osutab kujunduskunstnik.
Kunagisest söögitoast, mis on sisustatud nagu vanaema ajalgi ja kus kaksikud tavaliselt koos vanavanematega einestasid, on nüüd saanud mängutuba. Male on siin seepärast laual, et kord nädalas käis vanaisal külas sõber onu Aksel ja siis mängisid kaks Akslit malet. «Ma kraamisin malelaua ja nupud vanaisa auks välja ning sageli peo lõpuks mehed võtavad klaasi konjakit ja istuvad malet mängima. Nii püsib see traditsioon elus,» mõtiskleb Kertu Tiik. Mängutoa seina pani ta tulikamustrilise tapeedi, sest ümbruskonna aasadel kasvab neid lilli palju.
«Osades tubades püüdsin panna tapeedid selle järgi, mis sealt kihtide alt välja tuli, või valisin siis vanaema kasvatatud taimede järgi,» kõneleb ta oma eelistustest.
Eriti põnev seik juhtus vanaema ja vanaisa magamistoas tapeedikihte – mida oli üheksa – eemaldades. Kõige alt tuli välja vanaaegne pühapilt, mis nüüd on raamitud. Mõistagi on selle toa seinal ja teisteski ruumides tädi Topsuks kutsutud kunstniku armsad maalid. Ta oli vanaema sugulane ja käis igal suvel Miku talus aega veetmas ja maalimas niitudel, lilleaias jm.
Kertu Tiigi hinnangul ongi vanaema ja vanaisa magamistoas nende pere ajalugu kõige ilmekamalt esil: «Kui sisustusest veel rääkida, siis minu jaoks oli väljakutse ja ma tahtsin olemasolevale mööblile anda uue hingamise ega ostnud uusi asju. Nii selles toas kui ka teistes on kõik põlvkonnad siia oma jälje jätnud. Siin on vanavanaisa kirjutuslaud, vanaisa kiiktool ja vanatädi kapp.»
Siin on tallel ka vaarisa päevikud, kuhu ta kirjutas kõik talutööd, kui palju saaki tuli ja milline oli ilm. Sama tegid vanavanaisa ja vanaisa. Kertu Tiik on üritanud seda tava jätkata, aga ta on kirjutanud oma päevaraamatusse harva.
Järgmine tuba on eeskamber ehk elutuba, kuhu pääseb ka köögist. Selle ruumi kujundusse on oma jälje jätnud vanaema, kes ehitas tuppa 1970. aastatel kamina. Umbes tollest ajast on pärit ka seintel tädi Topsu maalitud nende maja pildid. Vana puhvetkapp on siia toodud hiljem. Selles toas pakub pererahvas nüüd tavaliselt pidude ajal kooki ja siin tähistasid nad ka vanaisa 100. sünniaastapäeva.
Asjad ja aja kulg
«Meie peres on kõik vanavara väärindajad, ka minu ajaloolasest ema,» nendib Miku talu praegune perenaine.
Palju lugudega mänguasju, rõivaid, tekstiile ja mitmesugust talukraami on tallel suvetubadeks sisustatud aitades, kus need esemed on kenasti eksponeeritud. Samuti on kõigil neil oma lugu ja koht lähedaste mälestustes. Pipi segasumma suvilat meenutav kooslus on väga võluv!
Eriti vahvalt ehivad hoonete uksi hobuserauad, iidsed õnnesümbolid. «Vanaema armastas külalisi vastu võtta. Tookord oli neil selline traditsioon, et kui sõbrad tulid siia, siis nad tõid hobuseraua kaasa. Vanaisa lõi iga eksemplari uksele ja kirjutas tooja nime ning kuupäeva. Sellest sai omamoodi kroonika,» nendib Kertu Tiik ja lisab, et vanaisal oli kombeks mustadest sõstardest, kreekidest või kirssidest likööri teha. Jõulude ajal oli seda jooki hea mekkida ja ka sõpradele kinkida. Nad jätkavad seda traditsiooni ja nüüd on likööriteo järgmine põlvkond üle võtnud. Tänavune jõulujook tuleb kirsimaitseline.
Kertu vanaisa kasvatas ka tomateid ja kord kasvuhoonet kaevates leidis ta kivikirve tüki, mis jõudis Tartus muuseumi. See fakt paneb mõtlema, kui kaua on Miku talu maadel olnud juba asustus ja millised aarded võivad ümbruskonnas peidus olla. Küll aeg annab arutust!