:format(webp)/nginx/o/2022/10/16/14901749t1hf38f.jpg)
16. oktoobril tähistatakse ülemaailmset toidupäeva. See on rahvusvaheline tähtpäev, mille eesmärk on tõsta teadlikkust toiduolukorrast kogu maailmas. Seejuures tugevdatakse solidaarsust võitluses nälja, alatoitluse ja vaesuse vastu. Tänavuses rahvusvaheliselt tormilises olukorras on toidupäeval eriti suur kaal. Sellest, kuidas põllumajanduspoliitika mõjutab inimese toitumist, kirjutab pikemalt Maaeluministeeriumi välissuhete ja eurokoordinatsiooni osakonna nõunik Galina Uibos.
Viimastel aastakümnetel on inimeste toitumine ja toitumisharjumused globaliseerumise, linnastumise ja elurütmi muutmise tagajärjel põhjalikult muutunud. Loobutakse hooajalistest roogadest, mis on peamiselt taimsed ja kiudainerikkad, ja süüakse rohkem kõrge kalorsusega toite. Kodus kulutatakse toidu valmistamiseks aina vähem aega ja loodetakse üha enam kiir- ja valmistoidule. Eriti on sellist käitumismustrit märgata linnades.
Ebatervisliku toitumise ja istuva eluviisi kombinatsiooni tõttu on järsult kasvanud ülekaaluliste inimeste arv. Maailmas on peaaegu pooled täiskasvanud ülekaalulised või rasvunud. Samal ajal aga kannatab üle 820 miljoni inimese endiselt nälja käes.
Vale toitumine ja ülekaalulisus on mittenakkuslikest haigustest tulenevate surmade peamine riskitegur. Sellest tulenevad südame-veresoonkonna haigused, diabeet ja osa vähktõve vorme. Ebatervislikud toitumisharjumused on seotud viiendikuga kõigist surmajuhtumitest maailmas. Need harjumused mõjutavad ka riikide tervishoiueelarvet, sest nendega seotud kulud ulatuvad kahe triljoni dollarini aastas. Lihtsalt öeldes – me sööme ennast haigeks ja vaeseks.
Juba enne COVID-19 pandeemiat oli tervisliku toitumise hind 60 protsenti kõrgem kui piisavate toitainetega toidu hind ja peaaegu viis korda suurem kui piisava energiasisaldusega toidu hind. Pandeemia raputas toidu tarneahelaid ja toiduturge, muutes need üpriski habrasteks. Lisaks on Venemaa sissetung Ukrainasse niigi hapraid turge veelgi enam destabiliseerinud.
Ukraina sõja mõjud on veel hindamisel, aga juba praegu teame, et näljast mõjutatud inimeste arv maailmas tõuseb koguni 828 miljonini. See on umbes 46 miljoni võrra rohkem kui 2020. aastal ja 150 miljonit inimest rohkem kui enne COVID-19 pandeemia puhkemist. Elukalliduse tõus energiahindade kasvu ja kiireneva inflatsiooni tõttu on tõsine probleem kogu maailmas, mida oleme kõik märganud nii poes käies kui ka kommunaalarvetel.
ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) uues raportis «Toiduga kindlustatuse ja toitumise olukord maailmas» pööratakse tähelepanu kestlike toidusüsteemide arendamisele kui võimalusele lahendada korraga demograafilisi, majanduslikke, sotsiaalseid, keskkondlikke ja tervisega seotud probleeme. Samuti käsitletakse põllumajandusega seotud poliitiliste valikute ja toetuste mõju tervisliku toitumise hinnale ja selle levimisele või takistamisele kogu maailmas.
Paljudes riikides on toetuste maht märkimisväärne. Sõltuvalt sellest, kuidas neid jagatakse, võivad need kas toetada või takistada pingutusi selle nimel, et vähendada kulusid toitainerikkale toidule ja muuta tervislik toitumine kõigile taskukohaseks. Tihti mõjutavad need meetmed toiduainete kättesaadavust, mitmekesisust ja hindu siseturgudel. Kuigi mõned nendest meetmetest on sihitud oluliste strateegiliste eesmärkide täitmiseks, näiteks toiduohutuse tagamiseks, võivad need kaudselt suurendada kaubandustõkkeid toitainerikkale toidule, nagu puuviljad, köögiviljad ja kaunviljad.
Madala ja keskmise sissetulekuga riikides on turuhindade kontroll, näiteks minimaalsed või riiklikult reguleeritud tarbijahinnad, suunatud peamiselt sellistele kaupadele nagu nisu, mais, riis ja suhkur. Turuhindade kontrolli eesmärk on stabiliseerida või suurendada põllumeeste sissetulekuid, tagades samal ajal toiduga kindlustatuse põhitoiduainete tarnimise abil. Kuid sellised poliitilised valikud võivad aidata kaasa ebatervislikule toitumisele, mida täheldatakse kogu maailmas.
Konkreetsetele kaupadele või tootmisteguritele eraldatud toetused on märkimisväärselt kaasa aidanud teravilja (eriti maisi, nisu ja riisi), aga ka veiseliha ja piima tootmise kasvule ja nende toodete hindade langetamisele. See on parandanud toiduga kindlustatust, tõstnud põllumajandusettevõtete sissetulekuid ning kaudselt toetanud parema tehnoloogia ja uute põllumajandussisendite väljatöötamist ja kasutamist. Teisest küljest on need toetusmeetmed tegelikult vähendanud toitainerikka toidu tootmist. Mõnes riigis on see soodustanud monokultuure, lõpetanud osa toitainerikaste toodete kasvatamise ja takistanud nende toiduainete tootmist, mis ei saa samal tasemel toetust.
Toetuste ümbersuunamine on lahendus, mis võib suurendada toitainerikka toidu kättesaadavust tarbijale. See võib aidata muuta tervisliku toitumise soodsamaks kogu maailmas ja eriti keskmise sissetulekuga riikides.
Lisaks toetuste mõju ümberhindamisele on nii toidu- kui ka teistes sektorites vaja võtta poliitikameetmeid, mis aitaksid viia toidu tarneahelates, toidukeskkonnas ja tarbijate käitumises muutusteni, mis soodustaksid üleminekut tervislikele toitumisharjumustele. Vaja on ka meetmeid, mis leevendaksid võimalikke kõrvalmõjusid (näiteks lühiajaline sissetuleku kaotus), eriti kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele.
Toidu- ja põllumajanduspoliitika ümberkujundamise edukust mõjutavad veel paljud tegurid –poliitiline ja sotsiaalne kontekst; valitsemistava; jõudude tasakaal; huvirühmade huvide, ideede ja mõju erinevused; turujõu koondumine; reformide hõlbustamiseks ning konfliktide ennetamiseks ja juhtimiseks loodud juhtimismehhanismid ja õigusraamistikud.
FAO uus analüüs toidu- ja põllumajanduspoliitika toetuste kohta näitab, et kõik maailma riigid saaksid oma toetusi muuta nii, et need muudaks tervisliku toitumise taskukohasemaks. Kuna riigid, nende majandused ja sotsiaalsed tingimused võivad olla väga erinevad, siis käsitleb FAO analüüs erinevaid stsenaariume. Neis on toetused suunatud ümber tervisliku toitumise vaatenurgast esmatähtsatele toitudele. Need on toidugrupid, mille praegune tarbimise tase elaniku kohta riigis ei vasta veel tasemele, mis on määratletud tervisliku toitumise juhistes.
Näiteks on prioriteetide hulgas piirimeetmete (imporditariifid ja -kvoodid, ekspordimaksud, -keelud ja -soodustused) ja turuhindade kontrolli kaotamine või vähendamine, sest see viiks otse toitainerikaste toitude hinna langemisele.
Samas muudaks tootjatele makstavate toetuste ümbersuunamine tervisliku toitumise taskukohasemaks kui piirimeetmete ja turuhindade kontrolli nõrgendamine. See vähendaks ka äärmises vaesuses ja alatoidetud elanikkonna osakaalu kogu maailmas. Oluline kõrvalmõju oleks aga see, et põllumajanduse kasvuhoonegaaside koguheide suureneks, kuna suureneks põllumajandustoodangu maht; sealhulgas tarbitaks rohkem kõrge valgusisaldusega toitu (nt piimatooteid), et rahuldada nõudlust toitainerikka toidu järele, seda eriti keskmisest madalama sissetulekuga riikides.
Teisalt aga toetuste ümbersuunamine tootmismahtude suurendamiselt tervisliku toitumise taskukohasusele langetaks tervisliku toitumise hinda märkimisväärselt. Seda võib teha mitmel viisil, näiteks pakkudes maksusoodustusi jaemüügis. Uuring aga näitab, et kõige suurem mõju oleks sellel, kui suunata toetused endiselt tootjatele, lihtsalt toetades rohkem eesmärke. Selline lähenemine vastab toidusüsteemide kestlikumaks muutmise vajadusele – prioriteet ei ole enam pelgalt toota nii palju kui võimalik, vaid teha seda kestlikult, saavutades tasakaalu majanduse, sissetulekute, tervise ja keskkonna vahel.
Selleks, et kasutada ära võimalusi, mida toetuste ümbersuunamine pakub, peavad riigid arvestama kõikide huvigruppidega. Nii suurel ja mõjukal ettevõtmisel tuleb arvesse võtta riikide võimalusi ja kohustusi, mis tulenevad Maailma Kaubandusorganisatsiooni reeglitest.
Lühidalt kokku võttes – toetused, mis on suunatud tervisliku toitumise edendamiseks, aitavad kaasa majanduse taastumisele kogu maailmas. Eesmärk tuleb saavutada piirimeetmeid ja turuhindade kontrolli vähendades või toetuste eesmärkide ümber vaadates. Arvesse tuleb võtta ka võimalikke kõrvalmõjusid. Seetõttu võivad tulemused erineda sõltuvalt riigi sissetulekutasemetest ja geograafilisest piirkonnast.
Toidusüsteemid hõlmavad mitut sektorit ja pakuvad elutähtsat teenust – toitu. Need mõjutavad inimtervist, sissetulekuid ja keskkonda ning, nagu praeguseks kõigile ilmselt selgeks on saanud, ka julgeolekut. Seega pole ime, et nende reorganiseerimine, ka kõige vooruslikumate eesmärkide saavutamiseks, on pikk ja keeruline protsess. Avatud dialoogi ja kõikide poolte pühendumise abil saaksime aga ka sellest kriisist edukalt üle.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)