Liiga varane ja ka liiga rohke taimede katmine loob seenhaigustele soodsad tingimused

Taimede katmine tuleb ette võtta üsna viimasel minutil enne talve. Foto: Elmo Riig/Postimees Grupp

Tali ei ole enam kaugel! Sellest johtuvalt jagab Elise Aia juhataja Reelika Marrandi juhtnööre taimede katmiseks. 

Taimi kaetakse aiandi juhataja sõnul peamiselt kolmel põhjusel: pakase, päikesepõletuse ja liigniiskuse eest, aga ka vormi hoidmiseks ning kaitseks näriliste eest.

«Taimede katmine tuleb ette võtta üsna viimasel minutil enne talve, siis kui maapind on juba kergelt külmunud, kuid ettevalmistused tuleb teha juba nüüd. Liiga varane ja ka liiga rohke taimede katmine loob soodsad tingimused seenhaiguste arenguks,» paneb Marrandi südamele. 

Päikesepõletuse eest on Marrandi kinnitusel taimi vaja katta alles varakevadeks (veebruariks), kuid nii hilisel katmisel on omad ohud. Viimased talved on näidanud, et sel ajal, kui kevadpäike taimede maapealset osa juba äratama hakkab, juured aga maa seest veel tilkagi vett kätte ei saa (tekib füsioloogiline kuivus), on katmisega alustada juba hilja. Seega soovitan mina varjutuskangad juba enne tõelist talve peale tõmmata, sest ilmastikuolude ja inimliku tööde edasilükkamise tõttu ei pruugi me õigel ajal taimele enam lähedalegi saada.

Bambuskepid või muud toed on mõistlik suruda maa sisse siis, kui maa ei ole veel külmunud. Bambuskepid on vastupidavad taimetoed, kattekanga võib kinnitada spiraalselt nööriga sidudes või kinni tõmmata tripiga.

Istutusjärgsel kevadel võib varjutada kõiki okaspuid. Kindlasti tuleb varjutada neid okaspuid, mida olete ostnud ehituskaupade poe aiaosakonnast. Nende päritolu on suuremalt osalt Hollandi kasvuhoonetest. Esimene talv meie kliimas võib osustuda neile šokiks.

Eesti aiandites kasvatatud ja juba talvitunud okaspuid üldiselt katta ei ole vaja. Elise aiandis kasutatakse näiteks hekielupuude istikuid «kuuseokstena». Nendega kaetakse taii, mis on päikesepõletusele tundlikud.

Kevadise päikesepõletuse suhtes on eriti tundlikud okaspuude sordid, milledel on sinised, kollased või valgekirjud okkad ning igihaljad lehtpõõsad. Liigid, mis vajavad varjutamist: mitmed okaspuud, rododendron, pukspuu, iileks, igihaljad tuhkpuud, igihaljad kikkapuud, igihali, mitmed igihaljad kiviktaimlalilled.

Eraldi võiks välja tuua: hiina kadakas `Stricta`, sabiina kadakas `Variegata`, mägiebaküpress `Boulevard`, harilik elupuu `Rheingold` ning enamus kanada kuuse sorte. Kiviktaimlalilledest tuleks varjutada ja liigniiskuse eest kaitsta isegi n-ö kiviktaimla klassikat: aubrieeta, liivatee, kivirik, padjandfloks, mägisibul jm. Kõikide nende liikide vanad sordid on Eesti kliimaga juba kohanenud, kuid uuemad aretised on palju tundlikumad.

Bambuskeppidega toestamine aitab hoida taimel oma vormi, mis muidu lume raskuse all kevadeks tundmatuseni muutuda võib. Kui taim rohelist varjutuskangast ei vaja, siis võiks toed ülemisest otsast omavahel kokku siduda. Selline talveks ettevalmistamine on tulus näiteks ümarate elupuuvormide puhul. Samba ja koonusekujulised okaspuud (nt. hästi kitsa võraga okaspuu kaljukadakas `Skyrocket`) on hea siduda nööriga spiraalselt kokku, et lumi nende võra ära ei rikuks.

Pakase eest vajavad kaitset peamiselt taimede maapealsed osad

Enne katmist on vaja ära lõigata õied ja puhastada taimed lehtedest, et ei tekiks soodsat võimalust seenhaiguste arenguks. Esimesed väikesed külmad karastavad taimi ja ei ole õige taimi liiga vara katta. -5C ei ole veel mingi külm.

Talvekatteks sobivad kuivad ja õhku läbilaskvad kangad, kuiv freesturvas, kuuseoksad, männikooremultš, liiv.

Spetsiaalne pakasekangas ehk roosikattekangas on selline valge viltjas riie ja seda saab aianduskauplustest. Märg kate ei kaitse taime külma eest, vaid vastupidi. Pehme talve korral on märjad kattekangad head pesad seenhaigustele.

Kuuseokstega katmise eeliseks on see, et see on odav ja peale katmist näeb aed kena välja. Kuuseoksad koguvad enda ümber hästi lund ja see on parim «tekk». Raske on aga siis, kui tulevad karmid külmad ja lund veel ei ole.

Katma peab nii, et taim ei jääks õhupuudusesse ja ei läheks hauduma

Liigid, mis vajavad pakasekaitset on: roos, elulõng, parukapuu, budleia, kämmalvaher, värd-nõiapuu, puispojeng, keerdremmelgas, magnoolia jt.

Liigniiskuse eest on hea kaitsta klaastahvlite ja kuuseokstega. Klaas laseb valguse läbi ja taimed ei ole kogu talve «pimedas keskajas». Õhk pääseb ligi, kuid taimede lehekodarikku vesi ei pääse. Klaastahvlile tuleks peale asetada kivike, et tuul seda ei nihutaks ja hiljem paar kuuseoksa kevadise päikese eest.

Liigniiskuse eest vajavad kaitset õues kasvatatavad kaktused, tääkliilia, leviisia, mitmed sibullilled, võrk-mägisibulad jn mägisibula karvakestega liigid, millele jääb vesi karvakeste vahele liiga kauaks pidama.

Näriliste ja kitsede eest vajavad kaitset eelkõige viljapuud, kuid neile maitsevad hästi ka kukerpuud, jugapuud, elupuud. Taimekaitsevahend Plantskydd ei meeldi kitsedele ja jänestele, sellega võiks talve hakul ja jooksul pintseldada kaitset vajavad puutüved üle. Lisaks saab kasutada tüvede kaitsmiseks spetsiaalseid võrke ja plastikust tüvekaitseid.

Katete eemaldamisega kevadel ei tasu kiirustada. Nüüd tuleb väike laiskus kasuks. Katted eemaldatakse järk-järgult. Varjutuskangaid ei võeta ära enne, kui maapind on sulanud ja taim saab vabalt juua.

Pane kõrva taha!

Kõrrelisi ei lõigata talveks maha. Kõrred on nagu torud, kuhu sulavesi sisse läheb ja kogu taim võib seetõttu hukkuda. Ja minu arvates on kõrred ka talvel külmunult tuule käes õõtsudes ääretult ilusad!