:format(webp)/nginx/o/2022/10/30/14929218t1haf56.jpg)
Nii Eestis kui Euroopa Liidus üldiselt on tootjatel võimalik lisada toidupakendile erinevaid märgiseid, mis annavad tarbijale infot näiteks toidu eriomaduste, päritolu ja tootmisviiside kohta. Sellest, milliseid erinevaid märgiseid aga leidub, milleks neid tarvis on ning kuidas toidu märgistamise protsess käib, kirjutab maaeluministeeriumi põllumajanduspoliitika osakonna nõunik Liis Raska.
Nii Eestis kui ka Euroopa Liidus üldiselt on tootjatel võimalik lisada toidupakendile erinevaid märgiseid, mis annavad tarbijale toidu kohta teavet. Märgistatakse näiteks toidu eriomadusi, päritolu, traditsioonilist tootmisviisi või antakse infot toidu valmistamise ja tootmismeetodite kohta. Infot märgise täpse tähenduse kohta leiab üldjuhul märgise väljaandja poolt koostatud statuudilt. Märgised, mille puhul riigil on oluline roll registreerimise või tunnustamise ja nõuetele vastavuse kontrolli puhul, jaotatakse Euroopa Liidu (Liidu) ja liikmesriikide poolt tunnustatud (riiklikeks) kvaliteedikavade märgisteks.
Liidu kvaliteedikavade märgised on kaitstud päritolunimetus (KPN), kaitstud geograafiline tähis (KGT), garanteeritud traditsiooniline toode (GTT) ja mahemärgised (Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo ja Eesti ökomärk).
Kaitstud päritolunimetuse ja kaitstud geograafilise tähise (koondnimetusega geograafilised tähised) puhul registreeritakse tervikuna ära toote nimetus, retsept ja valmistamise viis, mis fikseeritakse tähise tehnilistes nõuetes ehk spetsifikaadis. Geograafiliste tähiste puhul peab olema tootel seos mõne geograafilise piirkonnaga, mis tähendab, et toote teatud tootmisetapp/etapid on teostatud konkreetses piirkonnas ning toodete eriomadus on selle piirkonnaga seotud. Nende märgiste näol on tegemist intellektuaalomandi kaitsega – see on kollektiivne intellektuaalomand, mida võib kasutada iga tootja, kes asub vastavas geograafilises piirkonnas ja toodab toodet spetsifikaadi nõuete järgi. Selliselt on võimalik kaitsta piirkondadele omaseid traditsioonilisi retsepte ning vältida nende nimetuste väärkasutamist.
Geograafiline tähis annab tarbijale infot, et tootel on eripärased omadused, mis on otseselt seotud päritolupiirkonnaga. Tuntumad näited on Champagne, Parmigiano Reggiano, Prosciutto di Parma ja Cognac. Eestis on hetkel kaks geograafilise tähisega toodet – Estonian vodka ja sõir. Kokku on Euroopa Liidus üle 3200 geograafilise tähise ja täpsemat infot nende kohta leiab Euroopa Liidu geograafiliste tähiste registrist eAmbrosia. Euroopa Liidu geograafilise tähise kvaliteedimärgiga toote puhul kontrollitakse iga tootja puhul toote vastavust tehnilisele kirjeldusele, enne selle esmakordset turule viimist. Edaspidi kontrollitakse geograafilise tähisega toodet tootvaid ettevõtteid riskianalüüsi alusel.
Euroopa Liidu mahepõllumajandusliku tootmise logo on kvaliteedimärk, mida kasutatakse Euroopa Liidu mahepõllumajanduse määruse nõuetele vastavate toodete märgistamisel, esitlemisel ja reklaamimisel. Müügipakendis mahetoidu puhul on logo kasutamine kohustuslik. Kolmandatest riikidest imporditud toodete puhul on logo kasutamine vabatahtlik. Logoga koos peab märgistusel alati olema viimast tootmisetappi kontrollinud kontrollasutuse kood ning päritolutähis, mis näitab, kus on toote põllumajanduslikud koostisosad toodetud. Eesti ökomärki võib oma toidul või toodetel kasutada isik, kelle tegevus on mahepõllumajanduse seaduse alusel tunnustatud ning kes järgib kehtivaid nõudeid. Nii Euroopa Liidu mahelogo kui Eesti ökomärgiga tootes pärineb vähemalt 95 protsenti koostisosadest mahepõllumajandusest. Üleminekuajal toodetud toodete puhul ei ole lubatud kasutada mahemärgistust. Mahepõllumajandusega tegelevaid ettevõtteid kontrollib regulaarselt Põllumajandus- ja Toiduamet, kes väljastab nõuetele vastavatele ettevõtjatele sertifikaate, mis kantakse Euroopa Liidu ühisesse sertifikaatide andmebaasi.
Lisaks Euroopa Liidu kvaliteedikavadele on põllumajandustootjatel võimalik luua ka selliseid kvaliteedikavasid, millele annab tunnustuse riik. Riiklikult tunnustatud toidukvaliteedikava raames toodetud lõpptootel on kas eritunnused, eripärased kasvatus- või tootmismeetodid või on lõpptoote kvaliteet oluliselt kõrgem kui see, mida nõutakse tootmise/töötlemise baasnõuetega.
Lihtsustatult selgitades tähendab kvaliteedikava loomine seda, et põllumajandustootjad lepivad omavahel kokku lõpptoote eripäras, kvaliteedinõuetes ja tootmismeetodis ning võtavad vabatahtlikult kohustuse järgida nõudeid, mis eeskirjas ette nähtud. Tootmismeetodi kirjeldus peab võimaldama toodet kontrollida täies ulatuses lõpptoote tooraine tootmisest kuni turustamiseni kõikides etappides. Eestis on hetkel kaks riiklikult tunnustatud kvaliteedikava: 2014. aastal tunnustatud „Rohumaaveise liha tootmine“ ja äsja 2022. aastal tunnustatud „Biosfääri programmiala rohumaaveis ja –lammas“.
Riikliku kvaliteedikava tunnustamiseks esitatakse taotlus Põllumajandus- ja Toiduametile (PTA), kes kontrollib selle nõuetele vastavust. Peale seda esitatakse kava Euroopa Komisjonile ja teistele liikmesriikidele arvamuse esitamiseks. See protsess kestab vähemalt 6 kuud ja vajadusel tuleb teha kvaliteedikavas muudatusi vastavalt teistelt liikmesriikidelt või komisjonilt saabunud ettepanekutele. Peale ooteaja lõppemist ja Euroopa Komisjonilt heakskiidu saamist, teeb PTA tunnustamise või tunnustamata jätmise otsuse.
Riikliku kvaliteedikava rakendaja peab kvaliteedikavas osalevate tootjate nimekirja ning ajakohastatud teave selle kohta teavitatakse regulaarselt ka Põllumajandus- ja Toiduametile. Kvaliteedikavas osalevate tootjate nõuetele vastavust kontrollib regulaarselt sõltumatu isik või asutus. Täiendavalt kontrollib nõuetele vastavust riskianalüüsi põhjal ka PTA, kelle kodulehel on tarbijal võimalik tutvuda kvaliteedikavaga ja saada teavet selle kohta, millised ettevõtted võivad toodet toota.
Tutvu kvaliteedikavadega PTA kodulehel.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)