:format(webp)/nginx/o/2022/10/31/14930923t1h1d1b.jpg)
Kodu renoveerimine on teema, mille peale mõtlevad praegu paljud kinnisvaraomanikud. Kuidas jõuda plaani elluviimiseni, annab nõu Tallinna Tehnikaülikooli liginullenergiahoonete uurimisrühma vanemlektor, hoonete ja rajatiste programmijuht ning ehitusinsener Simo Ilomets.
Nagu ikka algab iga töö vajaduse väljaselgitamisest. Ilomets soovitab kõigepealt teha selgeks hoone hetkeolukord ning selle põhjal on näha, kas ja kui suur on renoveerimisvajadus ning milles see seisneb. Mõistlik on sealjuures pidada nõu ehituseksperdiga ja võimalusel teha ka hoone audit, mis hindab selle tehnilist seisukorda ja nõuetele vastavust ning toob välja probleemkohad.
Järgmine samm on otsustamine, kas võtta renoveerimine ette terviklahendusena või teha tööd järk-järgult. Mõlemal variandil on oma plussid ja miinused. Terviklahendus võib tunduda korraga liiga kulukas, kuid selle tulemusena saab hoone kiiremini ja täielikult korda ning pikas perspektiivis on selline lahendus mõistlikum. Sealjuures tuleks meeles pidada, et sõltuvalt kavandatavate tööde mahust ja iseloomult võib olla vajalik ka ehitusprojekt ja ehitusteatis või ehitusluba. Detailne ehitusprojekt on lisaks formaalsele nõudele ka sisuliselt vajalik, sest remonditöid tehakse vastavalt kehtivale standardile tööprojekti alusel. Renoveerimist kavandades tasub uskuda vanarahva soovitust: «Üheksa korda mõõda üks kord lõika.»
Järk-järgulist renoveerimist eelistatakse tihti, kuna nii on võimalik kulutusi pikema ajaperioodi peale jaotada. «Eriti selle variandi puhul on väga oluline mõelda detailselt läbi kogu pikem plaan, pannes paika tööde etapid ja nende omavahelised seosed. Projekteerija ja ehitusekspert aitavad selle läbi mängida. Eesmärk on teha töid nii, et eelnevalt tehtud tegevus toetaks järgmise etapi elluviimist, mitte ei takistaks seda,» selgitab Ilomets.
Kui hoonel on seni kasutuseta osi, näiteks pööning, kütmata veranda või kelder, siis tuleks ka nende edasine kasutamine läbi mõelda, sest sellest sõltub, kuidas toimub renoveerimine.
«Näiteks kaldkatuse aluse väljaehitamine on hea tasuvusega, sest korralikult soojustades vähenevad hoones kasutusel oleva pindala kohta soojakaod oluliselt. Keldri soojustamisel aga sõltub, milline on elanike nägemus selle kasutusest – kas kelder peaks olema soe, poolsoe või jahe,» räägib Ilomets. «Soojuskadude hindamisel on olulised kõik välispiirdetarinidite komponendid – aknad, uksed, välisseinad, katuslaed ja põranda. Tüüpiline näide on üksikelamu, kus soojuskadu toimub välispiirdetarindite ning nende liitekohtade kaudu, sealhulgas kontrollimatute õhuleketena. Kui jätame mõne komponendi kaasajastamata, näiteks aknad vahetamata, siis edaspidi toimub enamik soojakaost just akende kaudu või läbi akna ja välisseina liitekoha külmasilla.»
Materjalide valik tuleks samuti projekteerijaga läbi arutada, sest materjale on väga erinevaid, leidub uudseid lahendusi ning samas on vale materjalivalikuga võimalik ka hoone nii-öelda ära rikkuda. Akende puhul on tänapäeval mõistlik kasutada kahe selektiivkihiga kolmeklaasilist paketti. See on isegi olulisem kui aknaraami materjal või akna tüüp.
Välisseinte soojustamisel peab arvesse võtma nii olemasolevat seinalahendust kui ka nõudmisi soojapidavusele, sealjuures kasutades õigeid materjale õigesti. «Nii betoon-, tellis- kui ka puitseinte puhul on võimalik õigesti projekteerides ja ehitades saada toimiv lahedus või vastupidi - tekitada mittetoimiv tulemus,» sõnab Ilomets. «Lisasoojustatavate tarindite puhul tuleks kindlasti arvestada ka ehitusniiskuse aspektiga. Kui meil on müüritis ja soovime paigaldada lisasoojustust, tuleks eelnevalt olemasoleva seina lahendus ja niiskuslik olukord välja selgitada, analüüsides ka tarindile mõjuvaid niiskuskoormusi.» Lisasoojustus paigaldatakse üldiselt tarindi välispinnale, seespoolne lisasoojustamine võib lisaks muudele puudustele olla niiskustehniliselt riskantne.
Renoveerimisel tasub vaadata uudsete lahenduse poole. Ehitusturul toimub palju huvitavaid arenguid, millest Ilomets toob välja mõned. Näiteks on uurimise ja testimise staadiumis praegu energiaaktiveeritud välisseinte lahendus. Selle puhul on krohvitud fassaadi osaliseks pinnakatteks elektrit tootev paneel, mida reeglina kasutatakse katustel, kuid mis toimib ka hoonete lõunakaarte seintel. «Paneel akumuleerib päeval päikeseenergiat ja öö jooksul annab seda välja – nii on paneeli elektritootmise efektiivsus kõrgem ning kasutusiga pikem, samas öisel ajal väheneb hoone soojuskadu. See on väga efektiivne lahendus näiteks kevadel, kui päevad on juba päikeselised, kuid ööd veel jahedad,» räägib Ilomets. «Analüüsime ja testime seda lahendust praegu Tallinna Tehnikaülikoolis, tulemused on lootustandvad ning loodame tootearenduslikult tasemelt liikuda edasi nii, et ühe kuni kahe aasta pärast oleks see võimalus turul.»
Juba on kasutusel tehases eeltoodetud terviklikud fassaadilahendused, mida kohapeal vaid paigaldatakse. «Kuna hoonete renoveerimise tempot on vaja tõsta, siis sellisel lahendusel on palju eeliseid. See on mastaabisäästu arvestades odavam, renoveerimine käib kiiresti, elanikke häiritakse vähem, töid saab teha ka talvel, paremini on kontrollitud niiskusturvalisus ja kvaliteet ning tehnosüsteemid on võimalik integreerida paneelide sisse,» kirjeldab Ilomets. Ta usub, et just kõnealune lahendus aitab suurendada renoveerimise mahte lähiaastatel, kaasates sealjuures Eesti tugeva puitmajatööstuse võimekust.
Nagu kõikides sektorites, tuleb ka ehitusvaldkonnas järgida ringmajanduse põhimõtteid, eriti arvestades ehitus- ja renoveerimistööde mahtude suurenemist järgmistel kümnenditel. Ringmajanduslik ehitamine tähendab, et nii uusehitiste kui ka renoveerimise puhul tuleb arvesse võtta ehitamise pöördtegevust ehk demontaaži. Lahendus tuleb projekteerida ja ehitada selliselt, et hoone keskkonnamõju oleks kogu elukaare vaates minimaalne ning elemente, materjale ja detaile saaks hiljem lihtsasti koost lahti võtta ning kasutada järgmiste hoonete ehitamiseks – nii vähendame ehitus- ja lammutusjäätmete teket.
:format(webp)/nginx/o/2018/02/27/7645899t1hd0c1.jpg)