Otsi soojustamata alad üles
Üks olulisemaid nõudeid soojapidavajale majale on selle õhutihedus, mistõttu on äärmiselt oluline välja selgitada kohad, kust õhk saab vabalt väljast sisse ja seest välja liikuda. Ja need ei pruugi olla otseselt augud seintes.
«Vanemates majades on näiteks eriti keerulised alad akende ja uste ümber. Ka uutes kodudes tehakse akende ja uste paigaldamisel palju vigu või on näiteks lihtsalt purunenud tihendid või akna või ukse ümbert tihendusvaht. Sellisel juhul eraldab majas olevat sooja õhku välisõhust üksnes hoone viimistluskiht või fassaad. See aga pole mõeldud sooja hoidmiseks,» selgitas isolatsioonimaterjale tootva Kingspan Insulation OÜ tehniline konsultant Kristjan Väester.
Tavaliselt tunneb igaüks kohe ära, kui aknad ja uksed on kehvalt soojustatud, sest aknaraamide läheduses on palju jahedam. Külma ilmaga, kui on ka palju niiskust, võib akna- või ukseraamide lähedusse tekkida jääkiht, koguneda niiskus, tekkida hallitus.
Kui oled mõnda eelnimetatud probleemi oma kodus märganud, peaks akna- või ukseliistud lahti võtma ja seal olevad õõnsused isolatsioonimaterjaliga täitma. Kui aknaraam seda lubab, saab lisasoojustust ka juurde panna.
«Kui akna- või ukseraam on piisavalt lai, tuleks õhukesest isolatsioonimaterjalist paneelid ava külgedele kinnitada nii, et raam istuks isolatsioonikihi sisse. Paneele on lihtne pahteldada ja soovitud värvi värvida,» lausus Väester.
Võimalusel paksenda isolatsioonikihti
Teine vanade majade probleem on ebapiisav soojustuskiht. Näiteks aastate eest soojustati katuseid tihti vaid 10-15 cm paksuse soojustuskihiga. Nüüd on standard vähemalt 2-3 korda paksem soojustuskiht.