Põlva noorpere kõhedast avastusest: ehmatas ikka ära küll!

Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels / CC0 Licence

Lõhnatu ja värvitu vingugaas imbub ruumi salamisi – inimene ei pruugi teadagi, et eluohtlikku gaasi sisse hingab. Kui ta sellest peapöörituse, iivelduse või nõrkuse tõttu lõpuks aru saab, võib olla juba hilja. Noorpere, kes pääses paar aastat tagasi sellisest olukorrast õnneks vaid ehmatusega, räägib nüüd oma loo.

Kristina (26) ja Aulis (29) on näinud aastaid vaeva, et ehitada Põlva maakonnas Kanepi vallas üles oma esimene kodu – Järve talu. See on olnud kahe väikese lapsega noorperele omaette väljakutse, sest kumbki pole ehitusega varem tegelenud. Kuna mõlemad on aga maal üles kasvanud ja nokitsemine ning leiutamine paarile väga meeldib, otsustati kõik nullist oma kätega valmis teha.

«Siinsamas järve ääres oli ka minu sünnikodu. Kuna kõik teised pereliikmed kolisid välismaale elama, jäi koht mulle. Otsustasime siis Aulisega siia enda kodu rajada,» selgitas Kristina. Tänaseks on noorpaar juba viis aastat innukalt ehitanud ning unistuste kodu on peaaegu valmis.

«Oleme proovinud võimalikult palju ise hakkama saada, aga vahel on ka abi vaja. Õnneks on meil toredad sõbrad ja sugulased, kes sellistel juhtudel abikäe ulatavad,» rääkis Kristina.

Korralik ehmatus

Kodu kaitsmiseks soetati kolm aastat tagasi nutikas suitsu- ja vingugaasiandur Nublu. See ost on läinud täielikult asja ette – anduri nutikus ja kiire reageerimine on päästnud kõige hullemast ja lausa kahel korral.

Kristina meenutas, et esimese teavituse said nad juba esimese paari kuu jooksul pärast seadme paigaldust. Nimelt kütsid nad oma kodu vana ja väsinud ahju ning mõne aja pärast õhtul telerit vaadates märkas Kristina, et tema telefoni oli saabunud sõnum, et andur tuvastas toas madala vingugaasi taseme ning seetõttu tuleks aknad-uksed lahti teha ja tubasid tuulutada.

«Ise ei osanud me üldse aimatagi, et vingugaas tuppa oli saanud – seda ei ole ju tunda,» ütles Kristina. «Kes teab, kui mitu korda seda varem oli juhtunud – kütsime ahju nii nagu olime harjunud. Ehmatas ikka ära küll!»

See ei jäänud aga viimaseks ehmatuseks – ainult kuu hiljem, kui Kristina perega magama hakkas minema, andis seade häiret. «Esialgu olime segaduses, sest midagi ei tundunud valesti olevat – suitsu ju ei olnud. Me ei teadnud ka, kas andur nüüd vingugaasi tõttu tööle hakkas,» rääkis Kristina. Kiirelt pärast seadme käivitumist tuli ka G4Silt kõne, kus perekonnale selgitati, mis oli juhtunud, uuriti, kas pererahvas on parasjagu kodus ning soovitati taaskord tubasid tuulutada. 

Hiljem tuli välja ka põhjus, miks vingugaas tuppa jõudis: nimelt oli ahjusiiber liiga vara kinni pandud. «Me isegi ei teadnud, kui mitmeid kordi võis olla seda varem juhtunud, et ahjusiibri liiga vara sulgemise tõttu oli vingugaas tuppa pääsenud,» nentis Kristina. «Olles ise nüüd kogenud kui salakaval võib vingugaas olla, oskame hinnata selle pisikese anduri kasulikkust.»

Mida mürgitus inimesele teeb?

Lõhnatu, värvitu ja maitsetu gaas tekitab inimesele kergemal juhul peavalu või -pöörituse, õhupuuduse tunde, iivelduse või paneb kõrvus kohisema. Mürgituse süvenemisel tekib juba jäsemetes halvatus ning isegi kui inimene aimab teda ähvardava ohu suurust, ei suuda ta eluohtlikust keskkonnast enam väljuda ning järgneb teadvusekadu. Kui abi saabub kiiresti, siis mürgitusnähud mööduvad ja inimene saab terveks. Kui inimene mürgisest keskkonnast kiiresti välja ei pääse, langeb ta koomasse ja võib surra.

Kahe ehmatusega õppis noorpere, mida tehti kütmisel valesti ning nüüdseks ei ole pidanud andur enam aastaid häiret andma. Siiski on anduril iga päev täita tähtis ülesanne: tagada pererahva südamerahu.