Bocuse d’Oril maailma parimatelt ametikaaslastelt uusi asju õppida, tuleviku kokandustrende püüda ja inspiratsiooni leida loodab ka Anti Lepik, kes esindab Lyoni finaali rahvusvahelises žüriis Eestit kalaroogade kohtunikuna. Pole sugugi ime, et sest ta on viiekordne maailmameister austrite avamises ja pikaaegse Tallinki peakoka karjääri jooksul enamiku veteelukate hingeeluga köögis tuttavaks saanud. Ta tunneb läbinisti põhjanaabrite ja skandinaavlaste kalakööki ning on täiendanud end lugematul arvul toidurännakutel mööda maailma. Tema avab austreid, kuid austrid avasid talle maailma, on tal kombeks öelda.
Liiati peab Lepik praegu oma pisikest austribaari Austerium, kus lisaks värsketele austritele võib maiustada muude ehedate mereliste ampsudega, olgu see kalatartar, kammkarbi sashimi, tuunikala tataki või keedetud hiidkrevett kastmega. «See pole söögikoht. Luristad mõned austrid sisse ja võtad kõrvale pokaali mullijooki. Siis edasi mujale restorani sööma,» kirjeldab ta baari tavasid ja lisab õpetuse, et tegelikult tuleb austrit ka närida, mitte kiirelt alla neelata.
Kodus oleks keerukaid kokandusvõistluse roogi võimatu järele teha. Kuid tõukuvalt tänavustest kohustuslikest toorainetest võib end merelisele võistluslainele häälestada küll, pakub Lepik. Ühe võistlusroa kohustuslik peategelane on merikurat, Gureevi retseptis saadavad seda gurmeelikus seades kammkarbid, nuikapsast vormitud lilleõis, kurk ja till, rannakarbiraguu musta leiva krutoonidega, võine kaste. Uudse ülesandena peavad kokad valmistama kolmekäigulise lastemenüü, kus kõigis roogades on põhiroll kõrvitsal ja kanamunal. Muide, sellele annab hindeid ka lastežürii.