Disainimuuseumi näitus «Tuba» toob kodumaise keraamika klassikud taas lauale

Raili Keivi näitus «Tuba» Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis. Foto: Evert Palmets/ETDM

Alates 21. jaanuarist näeb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi galeriis Raili Keivi näitust «Tuba», kus Keiv on muuseumi kogust välja valinud Eesti keraamikute peamiselt 1960.–1980. aastatest pärinevad ja disainiklassikaks saanud nõud ning liitnud need koos enda loominguga uueks ja ajatuks koosluseks.

«Aasta tagasi näitusega tööd alustades oli mul mitu võimalust läheneda sellele materjalile. Näitusesarja «Tuba» kontseptsioon ei eelda otseselt, et peaksin ise töid juurde tegema, oluline on suhestuda muuseumi kogudega. Materjaliga tutvudes sain aru, et kuna olen nii otseses suhtes tööstuskeraamikaga, on selle tee valimine väga loomulik,» ütleb Raili Keiv.

«Näitusele «Tuba» valisin lõpuks Eesti keraamikaettevõtetes 1960.–1980. aastatel disaineritena tegutsenud Leo Rohlini, Anu Rank-Soansi, Laine Sisa, Velda Soidla, Henriette Tugi-Nuusbergi, Annika Tederi, Anne Keegi, Haidi Ratase, Ingrid Alliku ja Tiina Lõhmuse tööd. Mõned klassikaks saanud nõud olen säilinud vormide põhjal taastanud.»

Raili Keiv on kõigi nimetatud autorite töödest loonud eklektilise terviku, mis kõneleb eri autorite käekirjade ja tootmisvõimaluste kombinatsioonina disaini potentsiaalist, olles ühtlasi austusavaldus Eesti disainipärandile. Sel moel aktiveeritud esemetest on saanud tinglikult serviisina käsitletav keraamiline kollaaž, millest tõukub Raili Keivi enda uus looming. Galeriiruumi on loodud tööstusele viitav esemeliselt tihe installatiivne keskkond, mida ajaloolisele ja kaasaegsele materjalile lisaks toetavad vanad ja uued kipsvormid.

«Alguses ma polnudki kindel, kas tulen sel näitusel ise mõne uue esemega välja, aga peagi jõudsin kandiku mõtteni. See võimaldas 1970.–1980. aastate objektidele pakkuda nii-öelda neutraalse lava. Ju kuna mind köitis mõte esemed üheks serviisiks kokku siduda, siis tegelikult olin ma välja valinud hulga endale sümpaatseid kausse. Põnevaid taldrikuid oli raskem leida. Kandik-taldrik oli hea kandev vorm dialoogiks,» ütleb Keiv.

Ajaloolise materjali enda loominguga sidumiseks kombineerib kunstnik ajaloolistelt vormidelt laenatud siluetid mustriteks ja kannab need enda välja töötatud vormidele. Eseme- ja mustrikordused kohtuvad näituse tarbeks loodud keraamilistel kandikutel, mis on sel näitusel taustarollis.

Raili Keiv pakub näituse vaatajale võimaluse mõelda temaga kaasa, taasavastada Eesti disainiajalukku kuuluvat materjali ning mõelda selle tähenduse ja püsivuse üle. Näitus on hommage unikaalse loominguga tegelemist kõrgelt hinnanud tööstuskunstnike tööle kaasaegse ja oma stuudios tegutseva disaineri positsioonilt, kelle jaoks on kunagised tööstuslikud võimalused enamasti kättesaamatu unistus.