Mööda ajaloolist treppi teisele korrusele ronides vaatavad seintelt vastu Thbilisi vaated ja kunstnik Pirosmani kuulus «Naine lihavõttemunadega». Söögisaali kaminas hõõguvad söed on valmis vastu võtma šašlõkivarrast. See on Tartu kesklinna keskel asuv, fantaasiale mitte eriti palju ruumi jätva nimega restoran Gruusia Köök.
Mul on kuidagi juba lapsepõlvest jäänud mulje, et Gruusia köögiga kaasneb lahutamatult mägivürstlikult pillav suursugusus ja palju teatraalsust. Kui daam soovib vahuveini, siis tellitakse korraga kümme pudelit, ning kui vaja šašlõkki, siis kilodes. Wladimir Kaminer kirjeldab «Marsimuusikas» vaimukalt ühte oma noorpõlves aset leidnud restoranikülastust Thbilisis, kus paks sinise pluusiga ettekandja võttis isikliku solvanguna seda, kui telliti ainult klaas veini. Osalt iidsesse Pärsiasse ulatuvate juurtega Gruusia köögikultuuris on igal juhul palju eksootilisi lõhnu, kirkaid värve ja põnevaid maitseid, ning lumistel talvekuudel on näost järjest hallimaks muutuval kurnatud põhjamaalasel neist kõigist muidugi tõsine puudus.
