KESKKONNAAGENTUUR ⟩ Milliseks kujunes tänavune suurvesi ja kas Eestit ähvardab varsti üleujutuste oht?

Kevadine suurvesi Emajõe kallastel. Foto: Kristjan Teedema/POSTIMEES GRUPP

Keskkonnaagentuuri hüdroloogiaosakonna juhataja Jana Põldnurk selgitab tänavuse suurvee eripärasid ning jagab tulevikuprognoose.

2023. aasta kevadine suurvesi oli mõnevõrra üllatuslik. Oleks võinud arvata, et jaanuarikuine plusskraadidega vihmane nädal, mis suure osa nähtavast lumest sulatas ja veetasemed üpris kõrgeks kergitas, võtab kevadiselt suurveelt jõu ja võimu, aga ju jäi metsade alla siiski piisavalt lund, et märtsi lõpus koos vihmadega jõgesid toita. Ja nii see suurvesi tuli. Alguses vaikselt nagu ikka, samas märkamatult hoogu kogudes kuni ühel hetkel läks meil hüdroloogiaosakonnas mitmel rindel kuumaks. Sõna otseses mõttes. Kuumaks läksid infokanalid, kuumaks läks meedia ja kuumaks läks hüdroprognoos.

Kui Soomaa nautis juba märtsi keskpaigast viiendat aastaaega, siis mujal Eestis pidi päris suurvee tabamiseks veel nädala ootama. Enamik jõgede veetasemed kerkisid tasapisi ja ilmaprognoos lükkas suuremat vihmasadu muudkui edasi. Nii me hüdroloogiaosakonna töötajad ootasid ja ootasid, et tormata välja kevadisi veetasemetippe püüdma. Kuni see lõpuks tuli. Ja tuli. Ja tuli. Tublid välitöötajad tegid pikki päevi ja tõid andmeid koju.

Rikkis hüdroprognoos

Samal ajal hakkas pilku püüdma ka hüdroloogiline mudelprognoos. Prognoos oli muljetavaldav, et mitte öelda kurjakuulutav. Selle järgi oleks Soomaad pidanud tabama Sajandi Uputus (kusjuures Soomaa jõgede vaatlusridade algused ulatuvadki peaaegu saja aasta taha) ja Tartu linnast saanuks arhipelaag. Õnneks nii ei läinud.

Mudel prognoosib veetaset ja vooluhulka kümme päeva ette ning uueneb üks kord ööpäevas. Lootus, et prognoos end iga 24 tunni tagant reaalelus mõõdetud andmete alusel automaatselt tasandab, ei näinud realiseeruvat – sajandi uputus lükkus lihtsalt päeva kaupa kaugemasse tulevikku. Terve nädalavahetuse jälgisin ise pingsalt veetasemeid ja prognoosi, üritasin midagi kõhutunde pealt arvutada, konsulteerisin osakonna targemate ja kogenumate kolleegidega, ometi ähvardas prognoos Tartu ja Soomaa elanikke seninägematu uputusega. Sõnumid liikusid nii meilitsi kui sotsiaalmeedia vahendusel, ärevust tundis isegi Soomaa rahvas, kes muidu viienda aastaajaga kohastunud on. Mudel oli silmnähtavalt üleujutusohus kinni, kuigi meie mõõtmisandmed ja professionaalne kogemus ütlesid, et mudel eksib.

Samal ajal Soomaal ja mujal Eestis

Soomaa sellekevadist üleujutusalade ulatust ilmestab Halliste jõel asuva Riisa hüdromeetriajaama veetase, mille tipp 317 cm üle graafiku nulli oli 27. märtsil. 21. sajandi pingereas jääb see esikümnest kõrgeimast veetasemest välja, niiet tegelikkuses rekordeid sealkandis ei ületatud, kuigi prognoos lubas üle kahe meetri kõrgemat veetaset. Ja see oleks olnud ohtlik!

Osades Põhja (Keila, Vihterpalu, Hüüru)- ja Lääne-Eesti (Kasari, Valgu) ning saarte hüdromeetriajaamades jäid suurveetipud tagasihoidlikuks ning ei ületanudki jaanuarikuist veetaseme tõusu. Seevastu Lõuna-Eestis oli suurvesi viimase kümne aasta kõrgeim avaneb uues vahekaardis. Mitmes jaamas tõi suurvesi kuu pikaajalise veetaseme ületamised, uued märtsikuu veetaseme rekordid said Lõuna-Eestis Kääpa, Kirumää, Taheva ja Roosisaare jaamad ning Ida-Eestis Alajõe ja Narva karjääri jaamades. Satelliidipiltidelt võis näha, et suuremad üleujutatud alad olid Emajõe lammialad, Soomaa luhad, Kasari jõe alamjooks ja Võhandu jõe lammialad. Vastseliinas tõusis Piusa jõgi üle kallaste ja ujutas üle pargiala. Taheva kandis väljus Mustjõgi kallastest, laius põldudel ja uputas päiksepargi.

Ajaks kui enamik jõgedel olid veetasemed langusesse pööranud, jätkasid tõusu Emajõe ning Võhandu jõe ja Tamula järve veetasemed. Rannu-Jõesuus hakkas Emajõgi tagurpidi ehk tagasi Võrtsjärve poole voolama – see on kevadise suurvee ajal tavaline nähtus, kui Pedja ja Põltsamaa jõgedest tuleb niipalju vett peale, et Emajõgi ei suuda seda vastu võtta, sest jõe lang on väga väike.

Kui Pärnu jõgikonna jaamade mudelprognoos normaliseerus peale reaalsete tippude saabumist, siis Tartule ennustas see jätkuvalt kriitilise veetaseme ületamist. Meile tähendanuks see, et ülikooli-linnale tuleb anda hoiatus. Samal ajal oli veetaseme tõus juba aeglustumas ja oli selge, et kriitilist veetaset Tartus ei tule. Kriitilise veetasemega (254 cm üle Tartu hüdromeetriajaama graafiku nulli) hakkavad Tartus kesklinnas parema kalda kõnniteed vee alla jääma. Pool meetrit veetaseme tõusu lisaks, nagu juhtus 2010 ja 2011 ja Tartu vanglast saab saar. Tartu linnas Emajõel alustati veetaseme mõõtmisega juba 1867. aastal ning samal aastal mõõdetud rekordilist veetaset – 373 cm – pole seni ületatud.

Võru linna ähvardab üleujutusoht!

Küll aga kerkis samal ajal hoogsalt Tamula järve veetase ja vaikselt hakkas üleujutuse oht ähvardama Võru linna. Kuigi Roosisaare hüdromeetriajaamas on samuti määratud kriitiline veetase – see on veetase, millest alates järve vesi väljub rannaalalt ja ähvardab linnatänavatele tungida ning Keskkonnaagentuuril on kohustus anda sel juhul hoiatus – siis mudelprognoosi meil Tamula järvele pole. Teadmata, kui palju on veel Haanjamaa metsade alla lund jäänud, võis Roosisaare jaama veetaseme tõusu gradiendist aimata ohtu. Neljal järjestikusel ööpäeval +12 cm veetaseme tõusu tähendas samas tempos jätkudes, et Võru linna tabab peatselt üleujutus. Mina, hüdroloogiaosakonna juhataja, olin vaid nädal varem andnud kohalikule ajakirjanikule intervjuu, et üleujutusohtu me sellekevadisest suurveest ei oota…

Südametunnistus must kui öö, tegin kõne Võru linnale, teatamaks, et oht on siiski teel ja sama soojaga helistasin ka Võrumaa Teataja ajakirjanikule tagasi. Oht oli teel, küsimus jäi vaid, millal see realiseerub? Järgnes paar päeva veetaseme käigu pingsat jälgimist ja kuigi veetaseme tõusu tempo näitas aeglustumise märke, ei pidanud mu närvid vastu ja kaks sentimeetrit enne kriitilise veetaseme kätte jõudmist lasin ametliku hoiatuse eetrisse. Edasi järgnes sama pingeline veetaseme jälgimine, kuid vastupidise murega – hoiatus oli eetrisse lastud, kas see oht nüüd ikka realiseerub?

Realiseerus. Napilt. Kui varasematel päevadel oli veetase tõusnud kõige suuremas tempos 12 cm ööpäevas, siis kümme, siis seitse sentimeetri ööpäevas, siis hoiatuse andmise hetkel oli tõusuks jäänud vaid kolm sentimeetrit ööpäevas. Huh, vähemalt ei pingutanud üle. Ja Tamula vanake oli rahunemas. Kuidas see kõik Võhandu maratoni veetaset mõjutab, saame teada paari järgmise nädala jooksul ja selleks ajaks julgeme juba maratonipäeva veetaset prognoosida.

Kuidas siis seekord see kevadine suurvesi oli?

Veetasemete ja vooluhulkade maksimumid absoluutseid rekordeid ei löönud, kuid Kääpa, Kirumpää, Taheva, Roosisaare, Alajõe, Narva karjääri hüdromeetriajaamades ületati pikaajalised märtsikuu veetasemete senised rekordid. Ulatuslikud üleujutused jõgede madalatel lammialadel ja luhtadel on tavaline igakevadine nähtus ega tulnud ka sel aastal üllatusena. Tänavuse suurvee üsnagi suur mastaap oli tingitud korralikust lumikattest ja sademeterohkest märtsist. Üleüldse moodustab kevadine äravool tavaliselt kuni 70 protsenti kogu aastasest äravoolust ja see ütleb Eesti hüdroloogilise režiimi kohta palju.