MÄRKMIK VÄLJA ⟩ Loe, mida teha, et võõrasema saaks võimalikult kaua oma ilu näidata

Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels / CC0 Licence

Hortese aiandi tublid rohenäpud jagavad juhtnööre võõrasemade kasvatuseks ja suviseks turgutuseks.

Üheaastaste suvelillede rõõmupeo esimese etteaste teevad meie kliimas võõrasemad ehk aedkannikesed (Viola × wittrockiana või sünonüüm Viola tricolor) ning nende lähisugulased, armsa väikese õiega sarvkannikesed (Viola cornuta).

Nii aed- kui sarvkannikesed taluvad kuni viis kraadi külma. Paar-kolm krõbedamat külmakraadi näpistavad ära küll õied, kuid taim taastub kiiresti ja moodustab uued. Ootamatu külmalaine korral on soovituslik taimepotid või –kastid ööseks kahekordse katteloori alla peita. Katteloor tuleb kinnitada servadest, et tuul seda üles ei tõstaks, soovitab Hortes.

Kasvusubstraadiks sobib võõrasemadele kõige paremini spetsiaalne võõrasemamuld või ka suvelillemuld, millele sega sisse pikatoimelist väetist.

Istutamisel jäta taimede vahekauguseks 8–10 sentimeetrit, siis on taimel ruumi laiusesse kasvada. Liiga tiheda istutuse korral ei moodustu lilledest kaunist puhmikut, vaid need hakkavad ülespoole venima.

Maaelu kirjutab, et sarvkannikese (V. cornuta) ladinakeelne nimetus cornuta tähendab sarvjas, sarvetaoline ja on antud taimele selle õiel oleva pika kannuse tõttu. Sarvkannike on looduslikult levinud Lõuna-Euroopas Püreneedel ja Alpidel. See on mitmeaastane mäestikutaim, mida meil kasvatatakse ilutaimena aedades enamasti üheaastasena. Taime kolmekandiline vars on harunenud, kõrgus 15–20 sentimeetrit. Õied 2–3sentimeetrise läbimõõduga. Kroonlehed helelillad või hele-lillakassinised, neelus kollased. Tänapäeva sortidel on õied ka kollased või sinise-lilla-kollasekirjud. Õitseb maist augustini.

Soojemate ilmadega on taimede veevajadus suurem, jahedal ajal väiksem. Võõrasemad ei armasta ülekastmist, seetõttu kontrolli enne igat kastmiskorda, kas muld on piisavalt tahenenud. Kui muld on pidevalt liigniiske, võivad lehtedele tekkida seenhaigusest põhjustatud laigud. Liiga kuiva mulla puhul hakkab taim hoogsasti seemneid kasvatama ja uute õite tekkimine väheneb.

Väetiselahusega kastmist alusta kaks nädalat pärast istutamist, siis on taimed juurdunud ja omastavad väetist hästi. Kui oled mullale lisanud pikatoimelist väetist, tee kastmislahus poole lahjem.

Sarvkannikesed on tublid isekülvajad. Suure tõenäosusega leiad nende istutuspoti või ampli lähedusest järgmisel kevadel väikesi taimebeebisid.

Aedkannike ehk võõrasema (V. wittrockiana) on aedades ja haljasaladel varakevadeti kasutatav taim. Ladinakeelne nimetus wittrockiana on taimele pandud Rootsi botaaniku ja kannikeste uurija V. B. Wittrocki (1839–1914) auks. Taime vars on üleni lehistunud, taime kõrgus on kuni 25 sentimeetrit. Kannusega suured õied on kuni kuus sentimeetrit või suuremad, mitmesugustes värvitoonides ja keskel kollase «silmaga». Aedkannike on kaheaastane, mida tänapäeval kasvatatakse ka üheaastasena, külvates jaanuaris kasvuhoonesse.

Võõrasema on meie tingimustes esimese istutuse taim. Nii võõrasema kui ka sarvkannikest saab kasvatada ühe- ja kaheaastasena. Üheaastasena kasvatades külvata seemned kasvuhoonesse detsembri lõpus või jaanuari alguses. Külvid katta vermikuliidi- või õhukese liivakihiga, vahendab Maaelu. Muidugi ei tohi külvid kuivada. Sobiv idanemistemperatuur on 18–21 kraadi, taimed tärkavad 7–14 päevaga.