NÄDALA AED ⟩ Sinililled silmadele, kullerkupud kulmudele

Hea näide püsikute ja ronitaimede kasutamisest. Foto: Ingrid Sembach-Hõbemägi

Eesti kultuuri lahutamatuks osaks on alati olnud esivanemate ja nende mälestuse austamine. Selle hulka tuleb lugeda ka kalmistukultuuri. Kalmistu pole pelk matmise koht, vaid selle korrashoid on omamoodi auasjaks; kalmistutele koguneti ja kogunetakse siiani surnuaiapühade ajal, sageli koos suguvõsaga.

Kuigi kirikukalendri järgi on igal aastal kindlaksmääratud kalmistupühad, mis üldiselt langevad suveperioodi, käiakse lähedaste kalmudel võimalusel sagedaminigi. Esimene suurem korrastamise laine on kevadel enne emadepäeva ning teine sügisel lehtede kolletumise aegu. Kalmul käiakse ka tähtpäevadel ning käik surnuaeda kuulub jõulude ja aastavahetuse traditsioonide hulka, et panna lahkunud pereliikmete või sõprade-tuttavate haudadele mälestuseks küünal.

Eestis kohtab kalme, millel puudub igasugune haljastus ning mille kujunduses pole kasutatud muud kui liiva ja kive, siiski jätavad loomulikuma mulje ja sulanduvad paremini loodusega need hauaplatsid, millel leidub ka haljaselemente. Kalmu haljastuse võib jagada laias laastus kaheks – see on kas sesoonselt vahelduv või püsikutel põhinev, kuigi palju kohtab ka kombineeritud variante.