Nädal ⟩ Robustne ilu Londonis

Barbicani keskust iseloomustab üleelusuurune mastaap ja puhtad geomeetrilised vormid. Foto: Ingrid Sembach-Hõbemägi

Detsembris 1940 undasid Londonis sireenid – linna pommitas sakslaste Luft­waffe. Kõige rängemaid purustusi sai kesklinn, kus hävis kogu hoonestus ligi 15 hektari suurusel maa-alal. Vanas inglise keeles kindlust tähendanud Barbicani-nimelises piirkonnas varisesid põrmu ka Rooma impeeriumi aegsed müürid. Tühjaks jäänud alale otsiti pikalt õiget rakendust, esialgu plaaniti sinna finantsasutusi ja kontoreid, ent linnavalitsus ei saanud mööda vaadata faktist, et kesklinna püsielanike arv vähenes katastroofilise kiirusega. Nii otsustati arhitektuuribüroo Chamberlin, Powell and Bon ettepaneku kasuks, mis nägi ette uute kortermajade ehitust.

Asustus kavandati tasuvuse eesmärgil teadlikult väga tihedana; suured kortermajad vahelduvad avalike aladega, luues omamoodi mikromaailma või linn-linnas-tunde. Sinnasamasse rajati koolid, raamatukogud, kino, ostukeskused, spordi-, kontserdi- ja näitusesaalid, suur konverentsikeskus – tegemist on Euroopa suurima kultuuri-Mekaga. Aastatel 1965–1976 rajatud Barbicani keskuse maamärgid on kolm torn­elamut, ent seal on ka 13 hiigelsuurt rõdudega kortermaja, paar kahekorruselist hoonet ja linna üürimajad, pakkudes elupaika enam kui 4000 inimesele.