LOODUS ⟩ Peale sõnajalaõie võib jaaniööl kohata ka rästikuid ja puuke

Puuk otsib, Halleri organid õieli esijalgadel, oma «toidupoodi» rohus või madalamate taimede lehtedel. Saaki märganuna asub ta teda visalt jälitama. Foto: Pixabay

Eesti loodus on sõbralikum kui nii mõneski troopilises metsas: tapvalt mürgiseid selgroogseid või putukaid siin pole. Aga ikka juhtub, et avastate enda küljest mõne end verest pungi imenud puugi või saate salvata mao käest. Meie oludes mürgine tegelane on teadagi rästik. Tõeline evolutsiooniline ime on puugid, kelle soojustunnetus on vist paremgi kui nüüdisaegsel tanktiõrjeraketil, ja lisaks on neil võime «näha» nii süsihappegaasi kui ka feromoone.

Meie mure puukidega on teadagi seotud sellega, et oma vajalikku verepiisakest tuleb ta inimeselt nõutama koos kaasa võetud külakostiga, milleks võivad olla meid tõbiseks tegevad bakterid ja viirused või koguni parasiidid.

Alustame aga rästikutest. Nende kohta küsisime selgitusi Aleksei Turovskilt, kelle elu ainus juhtivamet jääb 1970. aastate algusse, kui ta noore bioloogina korraldas Tallinna loomaaias just roomajate eluolu. Turovski mainib, et rästikud, keda ta siis ka tundma õppis, sünnitavad elusaid poegi ja igaüks neist on selgelt oma iseloomuga: kes sõbralik ja tahab käel sooja nautides lesida, kes pelglikum, mõni aga võib hammustada kui kurjam. «Rästiku järeltulijad on loomulikult munades, aga need on sellised pehmekestalised ja need kasvavad munajuhaga kokku, nii et moodustub selline pseudoplatsentalaadne moodustis.» Elusana sündinud väikesed rästikud on täiesti iseseisvad – vanemlikku hoolt ja õpetust nad ei vaja.