NÄDALA AED ⟩ Kas võõras on halb?

Väärikate ülikoolis räägitakse võõrliikidest. Kanada kuldvits on üks võõrliikidest, mis koduaiast kaugemale levinud ja mille seemnete või istikute sissetoomine, müük ja istutamine on Eestis keelatud. Foto: Anni Nöps

Mis ühendab Sosnovski karuputke, ameerika naaritsat ja sahhalini konnatatart? Kõik nad on invasiivsed võõrliigid, kes tahtliku või tahtmatu inimtegevuse tulemusena on siin kontrollimatult vohama hakanud.

Võõrliik iseenesest ei tähenda automaatselt seda, et taim oleks miskitpidi halb või see tuleks lausa hävitada. Puudest-põõsastest loetakse meil pärismaiseks umbes 70 liiki. Meil armastatud hobukastan näiteks nende hulka ei kuulu, sest ta on toodud Eestisse pärast 18. sajandit, samuti ei saa öelda, et linnade haljastuses nii laialt levinud läänepärnad oleksid pärismaised. Ometigi ei hakka keegi neid hävitama. Muutused, mille tagajärjel siinkasvatatavate liikide ring ahtakesemaks tõmbub, toimuvad meist sõltumatult nagunii – näiteks pärismaist jalakat hävitab massiliselt jalakasurm ja saari saaresurm. Ei ole võimatu, et liigid, kes meil varem külmakartlikkuse tõttu ei edenenud, võivad tulevikus siin kenasti kasvada. Märke sellest juba on.

Küll aga tuleks tähelepanu pöörata sõnaühendile invasiivne võõrliik. Nimetus viitab, et tegemist on liigiga, kelle ellujäämis- ja levimisstrateegia on kiirem ja agressiivsem kui kohalikel liikidel. Nad on vähenõudlikud, kasvavad kiiresti, neil on rohkem seemneid, mis saavad kiiremini küpseks kui teistel liikidel, mis omakorda annab neile kasvamisel edumaa. Nii hõivavad bioinvasiivid paremad kasvukohad ja neid liike, kes selliseid laiutajaid-trügijaid omakorda korrale kutsuksid, ei ole ning keskkond vaesub.