SAASTAJA MAKSAB ⟩ 7 olulist muudatust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduses

Vihmast põhjustatud uputus Reidi tee ja Uus-Sadama ristmikul. Pilt on illustreeriv. Foto: Madis Veltman/ Postimees Grupp

Juuli alguses jõustunud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus tõi endaga kaasa olulisi muudatusi nii tarbijatele kui ka vee-ettevõtjatele.

Tegemist on seaduse uue terviktekstiga, mille vajaduse tingisid keskkonnaõiguse ulatuslikud muudatused. Eelkõige puudutab uus seadus ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete regulatsiooni täiendamist ja vee-ettevõtja rolli suurendamist veekeskkonna kaitsmisel. Seaduses muudeti ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse korraldust ning täpsustati veehinna kujunemise aluseid.

Toome välja seitse olulisemat muudatust, mida uus ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus endaga kaasa toob tarbijatele, vee-ettevõtetele ja kohalikele omavalitsustele.

1. Reovee käitlust puudutavad reeglid on muudetud rangemaks ja täpsemaks, eriti puudutab see ohtlike ainete ja muude saasteainete juhtimist ühiskanalisatsiooni. Tööstus- ja tootmisettevõtetest tarbijatel, kes on ka keskkonnaloa või keskkonnakompleksloa kohustusega, tekib kohustus esitada Keskkonnaametile vähemalt kord aastas andmed ühiskanalisatsiooni juhitavate ohtlike ainete kohta. Tarbijatele, kelle reovesi ei vasta ühiskanalisatsiooniteenuse lepingule, tekib kohustus rajada enne reovee ühiskanalisatsiooni juhtimist eelpuhasti. Kui tarbija jätkab vaatamata hoiatustele piirnorme ületava reovee juhtimist ühiskanalisatsiooni, on vee-ettevõtjal õigus ajutiselt piirata või isegi katkestada teenuse osutamist sellele tarbijale. Nõude eesmärgiks on tagada puhtam vesi avalikes veekogudes ja hoida keskkonda.
2. Eesmärgiga kaitsta keskkonda võimaliku reostuse eest, muutub piirkondades, kus ühisveevärk ja -kanalisatsioon on välja ehitatud, kuid tarbimiskohas puudub nõuetekohane individuaalne lahendus (nt lekkekindel reovee kogumismahuti), liitumine ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga kohustuslikuks.
3. Senisest enam tuleb ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni planeerimisel kohalikul omavalitsusel arvestada ka sademevee ärajuhtimise küsimustega. Need tuleb lahendada kas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kavas või eraldi sademevee majandamise kavas. Eelistada tuleb lahkvoolseid sademeveesüsteeme ja võimalusel kasutada looduslähedasi lahendusi nagu rohealad, vihmaaiad, viibetiigid, imbkraavid vms.
4. Vee-ettevõtjal tekib reovee väljaveo korraldamise kohustus nendele tarbijatele, kes elavad alates 2000 inimekvivalendiga reoveekogumisaladel (info on leitav Keskkonnaportaalist) ning kellele pole tarbijast sõltumatutel põhjustest ühiskanalisatsiooni välja ehitatud. Tarbija nõuetekohastest kogumismahutitest tuleb reovesi välja vedada ühiskanalisatsiooni hinnaga. Väljaveo teenuse korraldamise kohustus jõustub alates 2025. aastast.
5. Esmakordselt on seaduse tasandile toodud põhimõte, et ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenus peab olema kõikidele isikutele kättesaadav mõistliku hinnaga. Seni oli mõistliku hinna printsiip rakendatud läbi vee-ettevõtete hinnakujunduse ning sellest lähtub hinnataotluste läbivaatamisel ka Konkurentsiamet.
6. Mõnevõrra on muutunud Konkurentsiameti roll vee-ettevõtja hinnataotluste läbivaatamisel. Lisaks põhjendatud kuludele ja tulukusele kontrollib Konkurentsiamet uue seaduse kohaselt eraldi edaspidi ka seda, et uue hinnaga oleks tagatud vee-ettevõtja järjepidevus ja teenuste toimepidevus. Seadus toob eraldi välja, et ühetaolise õiguspraktika tagamiseks on Konkurentsiameti hinnaotsuse vaidlustamise õigus ka teenuse tarbijatel.
7. Piirkondades, kus tarbijahinnad on juriidilistele ja füüsilistele isikutele erinevad, tuleb klientide võrdseks kohtlemiseks hinnad järgneva kolme aasta jooksul ühtlustada. Hinnaerisusi võib vee-ettevõtja edaspidi rakendada muuhulgas näiteks sõltuvalt tarbijarühmade tarbimismahtudest või lähtudes «saastaja maksab» põhimõttest.

Eesti Vee-ettevõtete Liidu tegevjuhi Raili Kärmase sõnul on oluline tarbija teadlikkus, kuidas ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenust võimalikult säästlikult ja keskkonda hoidvalt kasutada. Näiteks võimalusel tuleks kinnisasja siseselt leida lahendused vihmavee kogumiseks või kohapealseks immutamiseks. Ühiskanalisatsiooni ei tohi visata ummistusi põhjustavaid osiseid, ravimijääke ega veekeskkonnale ohtlikke aineid, kuna need võivad kaasa tuua häireid teenuse osutamisel ning reostada meie veekogusid.