MAABLOGI ⟩ Kas E-aineid toidus peaks kartma?

Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels / CC0 Licence

Toidu lisaainete olemust, nende kasutamist ja turule jõudmise protsessi selgitab Maablogis Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi toiduohutuse osakonna peaspetsialist Marit Priinits.

2022. aasta kevadel läbiviidud Eurobaromeetri uuringu tulemustest torkab silma, et Eesti inimesed tunnevad võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikide elanikega toiduohutuse teemadest enim muret toidus või joogis sisalduvate lisaainete ehk E-ainete pärast. Kui Euroopa Liidus keskmiselt teevad lisaained muret 36 protsendile vastanuist, siis Eestis koguni 58 protsendile vastanuist.

Mis on lisaained?

Toidu lisaained on ained, mida lisatakse tootmisel toidule (sh joogile) kindla mõju saavutamiseks, näiteks säilimisaja pikendamiseks, värvi andmiseks, magustamiseks, maitse tugevdamiseks, toidu viskoossuse suurendamiseks jne. Toidu säilitamiseks on osa toiduaineid kasutatud juba sajandeid, näiteks äädikhapet marineerimiseks, suhkrut maiustuste või soola liha ja kala säilitamiseks. Ka oma kodus kasutame me tihti aineid, mis liigituvad lisaainete alla, näiteks kergitusainena naatriumkarbonaati ehk soodat, säilitusainena äädikhapet, magusainena stevioolglükosiide ehk steeviat.

Lisaaineid võib päritolu alusel jaotada looduslikeks ja sünteetilisteks. Looduslikud lisaained on näiteks puuviljadest pektiinid (E 440), vetikatest agar (E 406), glaseeraine meevaha (E 901). Osa sünteetilistest lisaainetest on loodusidentsed ehk neid esineb ka looduslikult toidus, näiteks säilitusainetest askorbiinhape (E 300) ja sidrunhape (E 330), toiduvärvidest karoteenid (E 160a) ja antotsüaniinid (E 163). Sõltumata lisaaine päritolust on tegemist ikkagi ainega, mida lisatakse toidule kindlal eesmärgil ning lubatud tingimustel.

Peamiselt on erinevad lisaained välja töötatud selleks, et tööstustes toodetud toit püsiks tarbimiseks ettenähtud aja jooksul tervisele ohutu ning säilitaks oma maitse- ja lõhnaomadused. Kodus valmistatud toit süüakse üldjuhul ära vahetult pärast valmimist, kuid tööstuslikult toodetud toitu peab enne poodidesse jõudmist ladustama ja transportima ning ka poeletilt ei pruugita seda kohe ära osta. Samas ei sisalda sugugi kõik tööstuslikult toodetud toidud lisaaineid. Nende kasutamise vajadus sõltub tootmisprotsessist, koostisosadest, lõpptoote soovitud välimusest, vajadusest kaitsta tarbijaid kahjulike bakterite võimaliku vohamise eest, pakenditüübist jne.

Tihti aetakse toidu lisaained segamini toidulisanditega. Viimased on aga hoopis erinevate toitainete (nt mineraalained, vitamiinid, aminohapped jne) kontsentreeritud allikaks, mida vajadusel tarbitakse tavatoidu täiendamiseks (nt talvisel ajal D-vitamiini).

Lisaainete kasutamine on Euroopa Liidus rangelt reguleeritud

Toidu lisaainete valdkonda reguleeritakse Euroopa Liidu üleselt, mitte liikmesriikide tasandil. Euroopa Liidus tohib toidu tootmisel kasutada ainult neid lisaaineid, mis liikmesriikid ja Euroopa Parlament on heaks kiitnud ning mille Euroopa Komisjon on kandnud liidu lisaainete loetellu ehk mis on turule lubatud. Euroopa Liidus lubatud lisaainete loetelu on lühem võrreldes teistes maailma regioonides lubatust. Näiteks ei ole meil lubatud kasutada toiduvärvi manaskorubiin (INS[1] 130), säilitusainet kaltsiumsorbaat (INS 203), maitsetugevdajat maltool (INS 636) ja veel mitut muud lisaainet. Euroopa Liidus antakse luba vaid sellistele lisaainetele, mis seniste teadusandmete kohaselt ei ohusta kavandatud kasutuskoguses tarbijate tervist, mille tehnoloogilist mõju toidule ei ole võimalik muul viisil saavutada või mille kasutamine on tarbijale kasulik. Samas ei tohi lisaainete kasutamine tarbijaid eksitada; näiteks on olnud pettusjuhtumeid, kus sulatatud tuunikalale on lisatud suures koguses antioksüdante, et tekiks mulje, justkui oleks tegu värske tootega.

Kui lisaaine on liidu lisaainete loetelus, siis võib seda kasutada ainult konkreetsetes toidugruppides ning kogustes. Kasutamise tingimused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) 1333/2008. Ka kolmandatest riikidest (nt Hiina, Ameerika Ühendriigid) imporditud toitude lisaainesisaldus peab vastama Euroopa Liidus kehtestatud nõuetele. Samuti on Euroopa Komisjoni määrusega (EL) 231/2012 sätestatud lisaainete puhtuskriteeriumid, millele toidus kasutada lubatud lisaained peavad vastama (nt saasteainete maksimaalsed sisaldused).

Mida rohkem on toit töödeldud, seda tõenäolisemalt see sisaldab lisaaineid. Näiteks õunamahl reeglina lisaaineid ei sisalda, samas kui karastusjoogile võidakse lisada happesuse regulaatoreid, toiduvärve, magusaineid ja/või säilitusaineid. Tuleb märkida, et osa toite ei tohi üldse lisaaineid sisaldada. Näiteks töötlemata toit ehk toit, mille algne olek ei ole oluliselt muutunud (nt riivitud peet, jahutatud broileririnnafilee, kaerahelbed jne), mesi, maitsestamata pastöriseeritud piim ja koor, kohv, suhkrud, imiku- ja väikelapsetoidud jne.

Lisaainete ohutuse hindamine

Enne uue lisaaine kasutuselevõttu või ka juba lubatud lisaaine kasutusala laiendamist hindab Euroopa Toiduohutusamet (EFSA) kõnealuse aine ohutust inimeste tervisele. Hindamisel analüüsib EFSA muu hulgas lisaaine tootmisprotsessi, stabiilsust ja reaktsiooni toidus, mürgiseid elemente, tervisemõjusid inimorganismile ja ka päevaseid tarbimiskoguseid. Seda hinnatakse erinevates vanusegruppides, alates imikutest kuni eakateni.

Vajadusel määrab EFSA lisaainele ohutu päevase koguse ehk ADI (acceptable daily intake) väärtuse. ADI näitab aine kogust kehakaalu kilogrammi kohta, mida võib ööpäevas kogu eluea jooksul ilma terviseriskideta tarbida. Lisaaine kasutus loetakse ohutuks üksnes siis, kui kõikidest erinevatest toitudest saadav päevane lisaaine kogus jääb alla ADI ja seda kõikides vanusegruppides alates 12-nädalastest imikutest.

Kuna osa lisaaineid on olnud kasutusel juba aastakümneid, sai EFSA 2010. aastal kohustuse teha uus riskihindamine lisaainetele, mis olid kasutusel enne 2009. aasta jaanuari. Uuesti hindamist vajas kokku ligikaudu 330 lisaainet; neist enamiku hindamine on nüüdseks lõpetatud, aga osa hindamisprotsess on veel pooleli. Kui EFSA tuvastab uuesti hindamise käigus ohu inimeste tervisele, kehtestavad Euroopa Komisjon ja liikmesriigid aine kasutusele vajalikud piirangud.

Varasemate uushindamiste tulemustel on piiratud lisaaine kasutusala (st toidugruppe, milles on kasutus lubatud), vähendatud kasutuskoguseid ning muudetud lisaaine puhtuse kriteeriume rangemaks. Kui EFSA ei ole veendunud lisaaine jätkuvas ohutuses, võidakse lisaaine kasutus üldse keelustada, nagu tehti näiteks toiduvärviga titaanidioksiid (E 171). Näiteks on juba teada, et EFSA uushindamiste tulemusel vähendatakse lubatud nitritite ja/või nitraatide maksimaalseid kasutuskoguseid osas juustudest, lihatoodetest ja töödeldud kalatoodetest.

EFSA võtab nii lisaaine esmakordsel hindamisel kui ka uushindamisel arvesse värskeimate asjakohaste teadusuuringute tulemusi (nii avaldatud kui avaldamata) tervikuna, selle asemel et vaadata mingit uuringut eraldiseisvalt. Riskihindamisel arvesse võetavate teadusuuringute puhul on oluline uuringute kvaliteet ehk metoodika ning nende läbiviimine. Nende tulemused peavad olema kirjeldatud hindamiseks piisava detailsusega.

Lisaainete kasutuse järelevalve

Kõikidel Euroopa Liidu toidukäitlejatel on kohustus tagada, et nende toodetav või müüdav toit oleks inimeste tervisele ohutu ning lisaainete kasutus ei eksitaks tarbijaid. Õigusaktides sätestatud nõuetest ja piirangutest kinni pidamist kontrollivad liikmesriikide järelevalveasutused. Eestis kontrollib lisaainete kasutamist Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA). Näiteks 2021. aastal võttis PTA toidus leiduvate lisaainete uurimiseks kokku 101 proovi: analüüsiti bensoehappe ja bensoaatide (E 210–213), sorbiinhappe ja sorbaatide (E 200–202), vääveldioksiidi ja sulfitite (E 220–228) ja naatriumnitriti (E 250) sisaldust. Kõigist proovidest ei vastanud nõuetele kaks proovi. Ühel juhul oli kuivatatud aprikoosides üle piirnormi sulfiteid ning teisel juhul sisaldas E-vaba märgistust kandev lihatoode naatriumnitritit. Liigselt sulfiteid sisaldavad aprikoosid pidi ettevõte müügilt kõrvaldama. Pärast tulemuste selgumist muutis E-vaba märgistust kandva lihatoote tootja toote retsepti nii, et see ei sisaldanud enam naatriumnitritit.

2024.–2025. aastani viiakse Euroopa Liidus läbi pilootprojekt, mille raames hindavad liikmesriigid kokkulepitud lisaainete ning lõhna- ja maitseainete sisaldust erinevates toitudes. 2024. aastaks on kavandatud kolme toiduvärvi (roheline S (E 142), tartrasiin (E 102) ja erkpunane 4R, košenillpunane A (E 124)) ning kahe lõhna- ja maitseaine (kofeiin ja pulegoon) seire.

Teave lisaainete sisalduse kohta

Igal lisaainel on täpne nimetus ning E-number. Kui toidu tootmisel on kasutatud lisaaineid, peab toidukäitleja need alati koostisosade loetelus ära märkima. Toote märgistusel tuleb ära tuua nii lisaaine funktsioon toidus (nt värvaine, magusaine, emulgaator) kui ka konkreetne kasutatud aine kas E-numbri või lisaaine nimetusega, näiteks E 968 või erütritool; E 330 või sidrunhape. Lisaainete väljatoomine toote märgistusel aitab tarbijaid valikute tegemisel. Erinevate toitumiseelistustega inimesed peaksid jälgima, et nende toitumine oleks lisaks tasakaalustatusele ja vajadustele vastavusele ka mitmekesine ja mõõdukas. See tähendab, et tuleks süüa erinevate tootjate toodetud erinevaid toite ning mõõdukas koguses. Kui süüa pidevalt ühe konkreetse tootja toodet või suurtes kogustes üht ja sama toodet, suureneb ka terviseohu risk. See tähendab, et keemilistele ja bioloogilistele ohtudele lisandub mõne toitaine puuduse tekkimise või liigses koguses saamise oht.

Meelespea tarbijatele

• Toidu lisaaineid kasutatakse toidus soovitud mõju saavutamise eesmärgil, näiteks säilitamiseks, magustamiseks, värvi andmiseks jne. Lisaained aitavad tööstustes toodetud toidul püsida tarbimiseks ettenähtud aja jooksul tervisele ohutu ning säilitada selle maitse- ja lõhnaomadusi.
• Enne lisaainete kasutamisele lubamist hinnatakse põhjalikult nende ohutust. Lisaaineid on lubatud kasutada ainult kindlates toidugruppides ja kogustes ning nende kasutamise üle tehakse järelevalvet.
• Toote pakendi märgistus annab tarbijale infot lisaainete sisalduse kohta. Kõik toidus kasutatud lisaained peavad olema kirjas koostisosade loetelus.
• Võimalusel eelista vähem töödeldud toite – mida enam on toit töödeldud, seda tõenäolisemalt see erinevaid lisaained sisaldab.
• Toitu mitmekesiselt ja mõõdukalt – vali erinevate tootjate toodetud toite, tarbi neid mõõdukas koguses.