TAUST ⟩ Lutikaprobleem on ka Eestis taas ägenenud: nüüd on neli-viis väljakutset nädalas

Lutikad on levinud arusaama järgi vastupidavad vereimejad, keda ei murra ei külm ega pikk nälg. Pealekauba liiguvad ja munevad need putukad kohtadesse, kus on raske neile ligi pääseda. Foto: Shutterstock

Lutikad on muutnud oma tegevusega veriseks ka rahuaja. Kummatigi leidub inimesi, kellele nemadki meeldinud on.

Üks tont käib taas mööda Euroopat ja tema nimi on Cimex lectularius. Ta võib esineda ka Cimex hemipetrus’e nime all, sest just nii kutsutakse ladina keeles kaht inimesi kõige enam kimbutavat lutikaliiki, kuid nähes inimesele ligi vudinud väikest punast putukat, ei hakka pea keegi temalt nime küsima. Lutikas püütakse jälestuskarje saatel hävitada nii ruttu kui võimalik.

Juba nädalaid on Euroopast tulnud uudiseid lutikalaine kohta. Ennekõike Prantsusmaalt, kus lutikaid on kohatud kodude ja võõrastemajade kõrval ka näiteks koolides ja (metroo)rongides. Nagu peagi loeme, ei ole selles midagi otseselt ebatavalist, kuid siiski tõstab Euroopas pead lutikapaanika – juba on putukaprobleemi hakatud teadvustama ka Suurbritannia meedias. Ookeanitagune ajaleht Washington Post on toimuvat kriitiliselt nimetanud maaniaks, kuid võib olla kindel, et lutikat ei taha oma lähinaabruses näha pea keegi, kes nendega kunagi elus kõrvu elama on pidanud – sageli palju kauem, kui meeldinuks. Eestis on paljudel seesugune minevik.