:format(webp)/nginx/o/2023/10/16/15657232t1h14ba.jpg)
Vähesed oskavad oma perele toitu nii täpselt ette osta, et seda kunagi puudu ega üle jää. Leiburi tootearendaja Nele-Riin Koskaru räägib, kuidas saab ennetada leiva käest ära minekut ja annab soovitusi, kuidas kasutada pagaritooteid, mille säilivusaeg on möödas.
Esmalt on oluline, et leiva- ja saiatooted kuuluvad «parim enne» märgistusega toidupoolise hulka ehk märgitud kuupäeva möödumisel võib hea väljanägemise ja olemusega tooteid julgelt tarbida. Lisaks on hea teada, et leiba saab kuni kolm kuud sügavkülmas säilitada ehk kui mitu pereliiget on poes käinud ja ohtralt leiba kokku ostnud, siis võib juba eos mõne pätsi külmakambrisse pista. Külmunud leiba võib omakorda üles sulatada aeglaselt tavakülmikus, aga seda võib panna ka otse sügavkülmast rösterisse, ahju või kuumaõhufritüüri, paljude toodete pakenditel on sellekohane info ka kirjas.
Kui on soov osta võimalikult kaua säilivat leiba, siis võiks valida traditsioonilise juuretisega toote – need püsivad kauem pehmed ja maitsvad.
Selleks, et leib kodus võimalikult kaua säiliks, tuleks seda hoida kas kile- või paberkotis, jahedas, aga mitte külmas. Tavakülmikusse leiba panna ei soovitata, sest väikeste plusskraadide juures kuivab leib kõige kiiremini kõvaks ja selle maitseomadused halvenevad. Kui kodus jahedat sahvrit ei ole, võib leiba ja saia säilitada toatemperatuuril. Küll võiks panna leivakapi kohta, kus temperatuur märkimisväärselt ei kõigu, mitte pliidiplaadi või praeahju kõrvale.
Üle tähtaja läinud või liigselt tahkunud leivast ja saiast saab teha riivsaia või valmistada erinevaid toite, eestlaste seas on populaarsed näiteks küüslauguleib ja saiavorm, aga pagaritooteid paneeritakse ka munas ja praetakse pannil. Samas leiab lihtsa otsimisega terve hulga rahvustoite, mille põhiolemuseks on liigselt tahkunud sai või leib, näiteks britid teevad pudingut, prantslased sufleed, itaallased Ribollita suppi ja sakslased pelmeene. Seega ei ole põhjust leiba kunagi prügikasti visata, sest mõne leivapõhise retsepti leiab nädala igaks päevaks.
Ainsaks põhjuseks leiba ära visata on hallitus - kui leival või saial on kasvõi üks pisike hallituseplekk, tuleb terve toode ära visata, sest hallituse niidistik levib kiiresti ja võib olla silmale nähtamatu. Seega ei tohi hallituseplekki lihtsalt välja lõigata või üht viilu ära visata, tervise huvides tuleb loobuda tervest pätsist.
Kui aegunud leiba pole soovi süüa, võib selle võtta kasutusse ilu hüvanguks. Esmalt tasub märkimist, et meie esivanemad kasutasid leiba juuste pesemiseks ja on neid, kes väidavad selle olevat šampoonist ja maskist tõhusama ka täna. Peapesuks sobib siiski vaid must, soovitatavalt seemneteta leib, šampoon-maski tegemiseks tuleb sellele peale kallata kuum vesi või taimetee ning leib võimalikult väikesteks tükkideks mudida. Enne juustele kandmist võiks segu seista. Leidub arvamusi, et piisab veerand tunnist, aga maski tehakse ka üleöö. Leivaga juuksepesemise fännid kinnitavad, et see annab juustele pehmust, läikivust ja head kammitavust, mida kinnitab ka tõsiasi, et leiba leiab päris paljudest kosmeetikasalongides müüdavatest ilutoodetest.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)