NÄDALA RESTORAN ⟩ Tuumalinna Anne juurde sööma

Üks kohviku kodustest kohvitamisnurgakestest. FOTOD: Britt Rosen Foto: Britt Rosen

Kunagine allveelaevnike kants, õppeotstarbelise tuumareaktoriga salajane Paldiski säilitab küll oma kordumatu hinguse, kuid muutub järjest rohkem tavaliseks Eesti linnaks. Üle-linna-kohvik Anne Koogikodu toob Paldiskisse mereäärsele väikelinnale omast muretust ja on seal meie kohvikukultuuri esimene maamärk.

Ise on ta selles pealkirjas süüdi. Rääkis paar aastat tagasi ajalehes, et tema kohvik on justkui koduköök ja kohvituba üheskoos, kuhu mahuvad nii lauad-toolid-tugitoolid külalistele, vanad puhvetkapid nõudele kui ka potid-pannid-pliidid-ahjud talle endale. «Ja rahvas tuleb mulle siia külla,» kirjeldas perenaine Anne Eesmaa tookord omaloodud õdusat õhustikku.

Anne Koogikodu kohvik asub Paldiski keskväljaku ääres, kunagise nõukogudeaegse tüüptoidupoe müügisaalis. Diagonaalis jääb platsi teise serva siiani avatud kaubamaja, kuhu Paldiskis elanud vanaema või isa-emaga suviti aeg-ajalt põikasime, sest seal oli põnevamat ja defitsiitsemat kaupa – isegi Tšehhi sinised botased – kui mu kodulinnas Kilingi-Nõmmes. Kes mäletab, see mõistab.

Veel 35 aastat tagasi oli Paldiski suletud sõjaväelinn, kuhu pääses vaid eriloaga. Ja kui sinna sisse olid saanud, siis mõtlesid, et maailmas polegi teisi inimesi peale Nõukogude mereväevormis meeste ja nende naiste, kel kõigil oranžiks võõbatud hiigelkrunnid ja krellroosad suud. Hulgakaupa vooriti õhtuti kinno, ohvitseride majja, mere äärde.

Koogikohvikut Paldiskis siis muidugi polnud.