:format(webp)/nginx/o/2022/06/03/14600342t1hd64b.jpg)
/nginx/o/2023/12/16/15784086t1he488.jpg)
Kui sügishooajal ollakse hädas äädikakärbestega, siis talvel ilmuvad tont teab kust toalilledele tillukesed hallikad või mustad kärbsed, kes kastmisel närviliselt lendama hakkavad. Tegemist on leinasääsklastega, kes toituvad peamiselt mullakõdust, ent võivad suure arvukuse korral ohustada ka taimede juuri.
Leinasääsklastel on toasoojas umbes kuu aja pikkune elutsükkel, mille käigus nad kooruvad munast, elavad üle kolm vastsejärku, nukkuvad ja kooruvad valmikutena (ehk tillukeste mustade 3–5 mm pikkuste pikajalgsete sääskedena).
Nende täiskasvanuiga kestab umbes nädala, ent selle aja jooksul jõuavad nad muneda 100–150 muna, millest omakorda kooruvad vastsed. Viimased kahjustavadki taimi kõige enam, kaevandades lihakatesse juurtesse käike või süües õrnu juureotsi. Selle tagajärjel on taimede ainevahetus häiritud ja taim võib jääda põdema.
Kuidas tõrjuda
Täiskasvanud tugevad taimed saavad sellega üldjuhul hakkama, ent probleeme võib tekkida noortel taimedel. Samuti võivad kahjustatud juurtega taimed nakatuda haigustekitajatega ning halvimal juhul isegi hukkuda. Seepärast oleks targem leinasääsklaste arvukuse piiramiseks üht-teist ette võtta.
Leinasääsklastest päris lahti ei pruugigi saada, sest neid leiab mullakõdundajatena igas toataimesegus, kus vähegi orgaanilist materjali või komposti. Kas asi on tõsine, selgub pärast õunatesti, kui asetate mullale värskelt lõigatud õunaviilu. Kui sinna alla on leinasääsklase hallikad vastsed maiustama kogunenud, tuleb asuda tegutsema.
/nginx/o/2023/12/16/15784087t1he86d.jpg)
Üks võimalus on muld täielikult välja vahetada ja taim ümber istutada. Kuna ümberistutamine ei pruugi keset talve taimedele kõige paremini mõjuda, sest nad on puhkeseisus, võib abi olla ka sellest, kui välja vahetada üksnes mulla pealmine kiht paari sentimeetri ulatuses.
Mulla asemel võib kasutada ka toataimede potikruusa või tatrakesti. Asja mõte on muuta elukeskkond leinasääsklaste vastsete arenguks ebameeldivalt kuivaks, emased ei taha nii sügavale munema minna. Leinasääsklaste tõrjeks on kõige lihtsam kasutada kollaseid liimpüüniseid, mis on abiks täiskasvanud isendite püüdmisel.
Vale kastmine
Probleemi algpõhjus peitub aga enamasti liigniiskuses ehk vales kastmises. Nii saab nende populatsiooni kahandada kastmise sagedust või vee hulka vähendades. Kui olete harjunud kastekannuga kastma ja otsustate korraga vee kogust vähendada, võib see taime kuivale jätta. Nutikam oleks kasta altpoolt, kuna sel juhul imab taim endale täpselt õige koguse vett ning liigniiskuse probleemi ei teki.
Selleks asetatakse toataim koos potiga laiale kõrgemate servadega alusele, millele valatakse vett. Ligikaudu paarikümne minutiga on taim poti põhjas oleva augu kaudu imanud piisavalt niiskust, millest annab tunnistust raskeks muutunud pott ja vähenenud veekogus alusel. Seejärel tõstetakse pott tahenema ja pannakse tagasi ümbrispotti. Järgmine kord kastetakse alles siis, kui muld on kuivapoolne (mitte aga tuhkkuiv). Mullaniiskust katsutakse nii, et surutakse sõrmeots paari sentimeetri sügavusele mulda, üksnes pealispinna katsumisega sellest aru ei saa.
/nginx/o/2023/12/16/15784088t1hfbf4.jpg)
Ainult liimpüünisest aga ei piisa, sest mullas tegutsevaid vastseid ja nukke sellega kätte ei saa. Kui vastseid on mullas palju (ja uskuge – neid on!), võetakse toasooja veega täidetud kauss, asetatakse sinna taim koos potiga ning uputatakse nii sügavale, et mullapind on veega kaetud. Potil lastakse vees olla kuni tund-kaks, seejärel saab vee pinnale kerkinud vastsetega ettevaatlikult ära valada ja taime tahenema tõsta. Selleks sobib vannitoa põrand või kraanikauss, peaasi, et õhk taime ümber liikuma pääseks. Alles mõne tunni möödudes võib taime taas ümbrispotti tagasi tõsta. Edaspidi tasub kastmisel hoida mõõdukamat joont.