JÄTA MEELDE ⟩ 3 elutähtsat asja, mida külmunud torude sulatamisel meeles pidada

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Siin on kolm olulist nüanssi, mida külmunud torude sulatamisel silmas pidada.

«Krõbe talv on üle Eesti kaasa toonud külmunud veetorude valesti sulatamisest puhkenud tulekahjude laine, aga nende kolme põhimõtte järgimisega saab igaüks teha koduse veetoru jääst vabaks ohutult,» selgitab Viking Security tuleohutuse juht Jaan Aia.

Jäätuvad nii kortermajades kui eramutes torud praeguse krõbeda pakasega väga kergesti, aga inimesed ei ole selleks valmis.

«Mitu aastat on talved olnud pigem pehmed ja sügavate miinuskraadidega hakkama saamise oskused on kahjuks paljudel ununenud. See aga tähendab, et inimesed ise tekitavad kodus tuleohtlikke olukordi. Külmunud veetorude valesti ülessulatamisest on sel talvel puhkenud üle Eesti juba ridamisi tulekahjusid ja kui ohutusnõudeid ei järgita, ei jää need ilmselt viimasteks,» hoiatas Aia.

Toru ise ei sütti – aga kuum toru võib seina süüdata

Esmalt olgu üle korratud elementaarne: veetoru ei tohi kunagi sulatada lahtise leegiga! Kuigi näiteks gaasipõleti ajab metallist toru ruttu kuumaks ja paneb jää sulama, on kaasnev tuleoht ülekaalukalt liiga suur, et toru võiks niimoodi sulatada.

Põhjuseks on, et kasvõi väike käevääratus võib suunata leegi toru kõrvale seinamaterjalile, mis on torude asukohta arvestades tõenäoliselt väga kergesti süttiv.

Ning mis veelgi tähtsam – seinamaterjali süttimise oht on tegelikult alati, isegi, kui toru soojendada näiteks puhuri või fööniga. Kuumeneva toru vastas võib näiteks isolatsioonimaterjali keskel kergesti tekkida ruum, kus temperatuur kerkib üle süttimispunkti – ja tekkinud väike leek kasvab siis mööda kergestisüttivat sünteetilist vahtplasti jm materjale hetkega kontrollimatuks.

Seega tuleb sulatatava toru ümbrust kogu aeg silmas pidada ja seal kasvõi käega temperatuuri mõõta. Kui vähegi tundub, et kisub kuumaks, tuleb pidada kuumutamises pausi ja lasta toru ümbritsevatel materjalidel jahtuda. Kuumaks aetud toru ei jäätu uuesti ja sulatamisega saab jätkata sama kaugelt, kus pooleli jäi.

Tüütus tuleb ära kannatada – kuumuse allikat ei tohi üksi jätta

Mis seal salata – torude sulatamine võtab aega ja võib olla väga tüütu. Aga see tuleb lihtsalt ära kannatada! Tuleohutuse vaates on täiesti keelatud kuumutusvahendite (näiteks puhuri või fööni) järelevalveta jätmine.

Sellel on mitu põhjust. Esiteks peab kogu aeg jälgima, kuidas mõjub kuumuti ümbritsevale keskkonnale. Kitsas seinasiseses ruumis või kapis (torude tüüpilised asukohad) võib ka tavaline föön üsna kiiresti tõsta temperatuuri väga kõrgeks, mis võib aga lõpuks viia seadme enda ülekuumenemise ja süttimiseni.

Samuti võib iga seade libiseda või ümber kukkuda. Tuleb välistada võimalus, et näiteks puhur hakkab kuumutama toru asemel seina või soojustusmaterjale.

Kui seda korralikult teha, on muidugi mõistlik näiteks föön koormarihma, teibi vms abil fikseerida, et seda ei peaks mitu tundi käes hoidma. Küll aga ei tohi jätta selliseid «lahendusi» järelevalveta! Torude ülessulatamine on vältimatult toru juures ootamise töö.

Töö ei lõpe jää sulamisega – vaid toru jahtumisega

Kui jäätunud torus lõpuks vesi jälle liigub, on kergendustunne suur. On inimlikult mõistetav, et sel hetkel tekib soov töövahendid kiirelt kokku pakkida ja toru juurest inimeste sekka naasta.

Aga ohutuse mõttes tuleks teha veel viimane pingutus ja hoida äsja kuumutatud torul silm peal nii kaua, kui toru maha jahtub – sest ka enam mitte kuumenev, aga endiselt kuum toru võib olla tuleohtlik.

Aia lisas veel, et igaks juhuks tuleks ka tulekustuti torude sulatamise juurde käepärast võtta.

«Parem karta kui kahetseda. Ning ühtlasi on see hea võimalus majapidamises, sealhulgas autodes leiduvad kustutid üle vaadata – kas spetsialist ikka on nende töökindluse piisavalt hiljuti üle kontrollinud ja kustuti seega usaldusväärne? Tubaseid kustuteid tuleb teatavasti kontrollida iga kahe aasta tagant, autos hoitavat kustutit igal aastal,» lisas Aia.