NÄDALA RESTORAN ⟩ Mulgi puder kohtub maanteel boršiga (3)
1. märts 2024, 16:00
Teel Tallinnast Tartusse või ka vastupidi saab manteeäärses restos süüa nii Mulgi putru kui ka Bandera praadi.
Pidur! Kiire pööre vasakule ja olemegi kõrge elupuuheki varju jääva Resto 135 õuel. Põltsamaa vallas Neanurme külas, Tartust umbes poolsada kilomeetrit maanteesõitu Tallinna poole. Väärikas pikk maakividest taluhoone, tuledevanik katuseservas külalisi oodates tuule käes õõtsumas.
Ülikoolilinnast tulles on esimesel korral autoroolis keeruline õiget pööramismomenti tabada, järgmistel ilmselt juba kergem, Tallinnast sõites aga paistab silt kaugele kätte. Number 135 võib olla ehk pisut eksitavgi. Söögikohta käima lükates asus see Tallinna-Tartu maantee 135. kilomeetril ja nime polnud vaja pikalt nuputada. Tee-ehituse käigus «kolis» talukoht 132. kilomeetrile, kuid ümber nimetada polnud restorani enam mõtet.
Helge ja armsa olemisega teenindaja võtab meid puiduse talustiiliga söögisaali uksel vastu, nagu oleksime peresõbrad, kelle küllatuleku üle ta siiralt rõõmustab. Juba valged laudlinad annavad aimu, et see pole teeäärne läbisõiduhoov, kus minutitega süsivesikuterikas ja toitainetevaene kiirtoit sisse ampsata ning sõitu jätkata. See siin on restoran, kus tuleb söömiseks rahulikult aega võtta.
Menüü on lühike ja lihtne: selle ühes osas seisab valik pererahva kodustest lemmiktoitudest ja teises Ukraina köögi tähtmaitsetest – lehvitame ukselt Ukrainast sõja eest pagenud kokale, kes pliidi ääres askeldab. Pere lemmikute seas on kiluvõileiba ja tarretisest seakeelt mädarõikaga – nimeks «Libe keel», samuti seljankat, tibupalle ehk kanalihapalle bataadifriikatega ning vikerforelli riisi ja spargliga. Viimane ongi resto kõige kallim roog, makstes 16 eurot. Ukraina maitseid esindab vareenikute, Kiievi kotleti ja borši kõrval ukrainlaste rahvuskangelase Stepan Bandera nimega praad: liharullid kartulikookide ja peedimarinaadis kapsasalatiga. Intrigeeriv, eks ole.
Siiski, joondume hetkeisude järgi. Üks meist võtab seljanka ja teine borši (kumbki 8 eurot), pere lemmikutest jääb pearoaks peale «Rikas mulk» ehk Mulgi puder (9 eurot), ukrainapärastest Kiievi kotlet kartulipüree ja kurgisalatiga (14 eurot).
Kui supid saabuvad, seguneb vaimustus ehmatusega: nii hiiglaslikke supiportsjoneid pole me ammu näinud. Mõlemat saadavad kausike hapukoort ja küüslaugune pampuška-kuklike. Seljanka on tummine-tihe ja sisaldab muu lihalise hulgas rupskeid, nagu peab, olgu need neerud või süda. Oliividest tuleb suutäitesse kerget mõrkjust, sidruniviiludest hapukust. Borš on kergema moega, kuid maitseb sama hõrgult-ausalt nagu seljankagi.
Huvitav, kuidas ülejäänu kõhtu mahub? Olgu, laseme ajal rahulikult kulgeda. Mulgi puder ei meenuta tavapärast paksu tampi, pigem õhulist kartuli-tangu kreemi, millele on rikkalikult kuhjatud praetud peekonikuubikuid ja hapukurgiviile. Kahvlit Kiievi kotleti krõbedasse koorikusse torgates võid lausa purskub, kurgiribade värskus tasakaalustab kotleti rammusust. Taldrikult hapukoort kurgile tupsutades tuleb meelde lapsepõlvesalat suvekurgist ja hapukoorest.
Avastame, et restol on ka väike kaasaostumenüü. Võtame koju tükikese Bandera praest: 150-grammise karbikese peedimarinaadis hapukapsasalatit, mis maksab 1,50 eurot. Kodus maitseme – kange, nagu Bandera ise.
Järgmisel korral proovime Bandera praadi täies ilus, nagu ka maiusi, olgu see pererahva stiilis šokolaadi-fondant või ukrainlaste linnupiimadessert.
Me ei sõida siit enam kunagi – või peaaegu kunagi – mööda nii, et sisse ei astu.
Resto 135 Tallinna-Tartu maantee ääres
Toit: lihtne, über-maitsev kooslus pererahva kodustest lemmikutest ja Ukraina köögi staaridest
Teenindus: lahke ja kärme
Õhustik: sõbralik taluelegants
Soovitame: selle nimel tasub maanteelt maha põigata