:format(webp)/nginx/o/2024/04/03/15979619t1h6298.jpg)
Päästeameti värskest statistikast selgub, et eluhoonetes toimunud tulekahjud saavad endiselt kõige sagedamini alguse elektrist. Eesti Elektritööde Ettevõtjate Liidu (EETELi) tegevjuhi Kaarel Jänese sõnul saab neist suuremat osa ära hoida hoone elektrisüsteemi õigeaegselt hooldades ja uuendades.
Vastavalt Päästeameti süngele statistikale oli 2023. aastal elektrist alguse saanud eluhoonetulekahjusid 132, mis moodustavad suurima osa kõigist tulekahjujuhtumitest. Enim on elektriga seotud õnnetusi põhjustanud elektripaigaldise või lihtsamas keeles öelduna elektrisüsteemi rikked. Teise suurema osa elektriga seotud tulekahjudest põhjustavad elektriseadmete rikked, mis võivad tingitud olla näiteks seadme kulumisest, aga ka ebakvaliteetse või standarditega sobimatu seadme kasutamisest.
«Internetipoodide abil saab näiteks laadijaid, kodumasinaid või teisi elektriseadmeid tellida pea igast maailma nurgast, kuid peab arvestama sellega seotud riskiga – elektrisüsteemil on oma ohutusnõuded ja standardid ning kõik tooted ei pruugi meie süsteemis tõrgeteta toimida. Äärmuslikel juhtudel võib tagajärjeks olla tulekahju ja tõsine oht elule,» hoiatab Jänes.
Enamikku elektrist tingitud tulekahjudest saab siiski ära hoida hoone elektripaigaldist õigeaegselt hooldades ja vajadusel uuendades. Hoone omanik vastutab elektrisüsteemi temale kuuluva ehk selle osa eest, mis toob elektri võrguettevõttega liitumispunktist koduste seadmeteni. Kus konkreetse tarbimiskoha liitumispunkt asub, saab teada võrguettevõttega (näiteks Elektrileviga) sõlmitud lepingust – võimalusi on erinevaid ning tihti hõlmab nii-öelda tarbijapaigaldis ka osa liini, mis elektri hooneni toob. Kortermajade puhul jaguneb vastutus ühistu ja korteriomaniku vahel: ühistu vastutab hoone üldelektripaigaldise ja korteri omanik korterisisese elektripaigaldise eest.
Kui tihti tuleb elektripaigaldise seisukord üle vaadata ning vajadusel seda hooldada või uuendada? Jänese sõnul päris ühest vastust siin ei ole – nõuded ja ka vajadus sõltuvad muuhulgas hoone vanusest ja peakaitsme suurusest. Arvestades aga hoonepargi keskmist vanust, peaksid eramud, kortermajad või väiksemad töökojad ja ärihooned oma elektripaigaldise üldjuhul üle vaatama iga viie kuni kümne aasta tagant.
«Mida suurema peakaitsmega ja mida vanem on hoone elektripaigaldis, seda sagedamini tuleb selle seisukorda hinnata, kuna rikete oht ja potentsiaalne ulatus on suurem,“ lisab Kaarel Jänes. Oluliseks vahejooneks on seatud 2000. aasta ning eristatakse nõudeid sellest varem või hiljem ehitatud elektripaigaldistele. Jänes selgitab, et kui hoone (või täpsemalt selle elektripaigaldis) on uuem ehk valminud 2000. aastal või pärast seda, tuleb elektripaigaldis eramus (peakaitsme suurusega kuni 35A) üle vaadata vähemalt iga 15 aasta järel ning kortermajas iga 10 aasta järel. Vanemateks elektripaigaldisteks loetakse need, mis ehitatud enne 2000. aastat ja nende puhul tuleb seisukorra kontrolli teha sagedamini: eramutes (peakaitse kuni 35A) vähemalt 10 aasta ja kortermajades 5 aasta järel.
Elektripaigaldise kontroll ehk audit aitab veenduda, et hoone elektrisüsteem on korras, ohutu ja peab vajalikule koormusele vastu. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet on oma veebis teabelehes avaldanud akrediteeritud ettevõtete nimekirja, kellel on õigus elektripaigaldise kontroll ehk audit läbi viia.
«Kui auditi tagajärjel selgub, et elektripaigaldis vajab hooldamist või uuendamist, tuleb kindlasti ohutuse tagamiseks ka see töö plaani seada. Kui hoone on üsna vana ning vahepeal on muutunud palju ka elanike elektriseadmete tarbimise vajadused, on mõnikord otstarbekam ja pikemas plaanis ka soodsam elektripaigaldis ümber ehitada pelgalt hooldamise asemel. Elektriinsenerist projekteerija oskab siin öelda, milline lahendus on kõige mõistlikum,» ütleb Jänes.
Ka projekteerimiseks ja elektritööde tegemiseks soovitab ta kindlasti pöörduda professionaalide poole. «Turul tegutseb nii-öelda isehakanud elektrimehi, kelle töö tagajärjeks võivad olla õnnetused, elude ohtuseadmine ja vajadus elektripaigaldis lõpuks ümber ehitada,» juhib Jänes tähelepanu riskidele. Selliste tagajärgede ärahoidmiseks soovitab ta kontrollida kutseregistri veebilehelt isiku nime järgi, kas tööde tegijale on väljastatud ka vastav kutsetunnistus. Projekteerijal peab olema elektriinseneri kutsetunnistus ja elektripaigaldise ehitamist on õigus teha elektriku kutsetunnistusega isikul.
Jänes rõhutab ka kirjaliku kokkuleppe vajadust tööde sisu ja maksumuse osas. Kirjalik tellimuse kinnitus ja töö tulemuse dokument lisab kindlust, et ettevõte on aus ja võtab vastutuse.
Liidu juht toob välja, et vanema eluhoone renoveerimisel tuleks kindlasti ka elektripaigaldis uuendada – need kulud kvalifitseeruvad enamasti ka eluhoonete riiklike renoveerimistoetuste alla. «Renoveerimisel otsitakse kokkuhoiukohti. Pahatihti jääb seetõttu elektrisüsteem vana maja uuendamistöödest välja, reeglina jäävad välja ka korterisisesed elektripaigaldised. Elanike elu ja ohutus on aga see koht, mille arvelt ei tohiks kokku hoida,» sõnab Jänes.
Kortermaja elektrisüsteemi ülevaatamist või uuendamist kavandades tasub tema sõnul elanikel ka oma korterisiseste elektripaigaldiste osas koostööd teha.
«Ainult üldelektripaigaldise uuendamine jätab alles suure riski, mida kahjuks kinnitab ka Päästeameti statistika,» ütleb Jänes ja lisab, et korterites töid ühildades võib saada kokkuhoidu – näiteks kaugemasse piirkondadesse elektriku väljasõidu või ka materjalide arvelt.
Jänes toob välja, et vajadus elektrisüsteemi regulaarselt kontrollida kehtib eluhoonete kõrval samamoodi ka ärihoonetele. «Elumajadest ei erine siin põhimõtteliselt väiksemad äripinnad, töökojad, garaažid ja taolised hooned. Ka elektrist alguse saanud tulekahjude kurb statistika räägib nende puhul sarnast keelt nagu eluhoonetel. Suurte tootmis- ja ärihoonete või kõrgendatud ohutasemega hoonetes kehtivad mõistagi elektripaigaldise haldamisel rangemad nõuded,» ütleb ta.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)