POLE MÕTET ⟩ Ekspert avaldab mõjuva põhjuse, miks peaksime tagatisraha nõudest loobuma

Pilt on illustreeriv. Foto: Shutterstock

Tänapäeval on tavaline, et üürnikud peavad üürileandja hirmude maandamiseks kokku kraapima suuri summasid, millest üldjuhul ei võida kumbki osapool.

Rendin tegevjuht Alain Aun selgitab, miks tagatisraha ei muuda üürimist turvalisemaks ning miks on aeg tagatisraha kontseptsioon ajaloo prügikasti saata.

Üldine praktika on, et tagatisraha on võrdne ühe kuu üürisummaga. Võtame näitena korteri, mille igakuine üürimakse on 500 eurot. Sellisel juhul tuleb tagatisrahana tasuda samuti 500 eurot. See peaks katma ära üürniku potentsiaalsed võlgnevused, tekkinud varakahju ja nende likvideerimiseks minevad remondikulud.

Iga teine eesti üürileandja on oma tegevuse jooksul pidanud silmitsi seisma probleemse üürnikuga, kusjuures 55 protsenti nendest on kogenud probleeme ühe inimesega ja 45 protsenti vastanutest kahe või enamaga.

Suure osa probleemidest moodustasid üüri- ja või kommunaalmaksete võlgnevused (44,8 protsenti) ning elupinnal olnud vara rikkumine või lõhkumine (28,1 protsenti). Kahe aasta tagused küsitlused näitasid, et tollal oli keskmine kahju ehk raha, mis jäi üürileandjal saamata 1900 eurot. Tänaseks on nii oluliselt kasvanud üürid-kommunaalid kui hüppeliselt kallinenud remondikulud kasvatanud seda numbrit pigem 2500-3000 euro kanti.

«Tagatisraha kaotamiseks piisab juba sellest, kui üürnik jääb ühe kuu üüri- ja kommunaalmaksetega võlgu. Makseraskustes üürnikuga lepingu lõpetamine võtab seaduse järgi aega ca kolm kuud. Kui arvestada, et üürisumma on 500 eurot ning kõrvalkulud umbes 150 eurot, siis tekitab see kolme kuuga ligi 2000-eurose võla ning on selge, et 500-eurone tagatisraha ei kata seda kuidagi. Meie aastatepikkune kogemus näitab, et majanduslike raskuste käes üürnike puhul kasvab lisaks võlgadele ka hüppeliselt varakahju risk,» ütleb Aun.

Võlglaste puhul vajavad üürileandjad kindlasti ka tuge ning selgitusi ja juriidiliselt korrektseid samme, mis on tehtud ka õigel ajal, et minimeerida «puuküürniku» tekkimise võimalusi. 

Tagatisrahast ei võida kumbki osapool

«Seadus kaitseb oluliselt rohkem üürnikku kui eeldatavalt üüritehingu nõrgemat osapoolt, seades üürileandjatele kõrgendatud nõudmisi kogu üürisuhte vältel. See on paljuski loogiline ja õige, aga kahjuks annab võimaluse pahatahtlikele üürnikele toimetada üüriturul karistamatult. Puuküürnike puhul võib kogenematul üürileandjal eluruumi enda valdusesse tagasi saamiseks kuluda kuid, kui mitte aastaid,» nendib Aun.

Seetõttu ei ole tavapärane, tagatisrahal põhinev kontseptsioon õiglane oma asju korralikult ajavate üürileandjate jaoks.

Auni sõnul ei ole tagatisraha hea variant ka üürnikule, kuna üürimise stardikulud on üldjuhul üpris kõrged. «Tavapäraselt tuleb üürimisel tasuda ette esimese kuu üür, tagatisraha ja maakleritasu koos käibemaksuga, mis teeb viiesajaeurose korteri puhul kokku 1610 eurot. Enamik üürisuhteid lõpeb ilma selleta, et tagatisraha oleks vaja läinud ja see raha seisab niisama tühja,» selgitab üüriekspert.

Üürnikele pakub meelerahu ka teadmine, et nende ja üürileandja vahel on erapooletu vahemees, kes aitab leida kompromissi probleemide korral ning kaitseb pahatahtlike üürileandjate eest, kes venitavad või üldse keelduvad peale üürilepingu lõppu tagatisraha üürnikule tagastamast, kuigi selleks põhjust ei ole.

Tagatisraha ei näita üürniku maksevõimekust

Ekslikult arvatakse, et üürnik, kes on valmis tagatisraha tasuma, on kuidagi «turvalisem» ja tal ei saa tekkida makseraskusi. Auni sõnul pole harva esinev nähtus ka see, et tagatisraha tasumiseks laenatakse summa kokku lähedastelt või võetakse kiirlaenu.

«Meil on olnud korduvalt juhtumeid, kus suurte kehtivate maksehäiretega kandidaat, kes ei läbi kontrolli, pakub üürileandjale kahe-kolme kuu ulatuses tagatisraha. Mõnikord on üürileandja otsustanud siis üürnikuga lepingu sõlmida väljaspool meie keskkonda. Probleemide ilmnemisel me kahjuks üürileandjat sellise lepingu puhul aidata ei saa,» kirjeldab ta.

Võlgnikud ei ole alati pahatahtlikud

«Sageli eeldatakse, et kui inimene jääb üürimaksetega võlgu, siis see oli ette planeeritud ja pahatahtlik otsus üürileandja usaldust kuritarvitada. Enamiku juhtumite puhul on aga inimesed mõne ootamatu elumuutuse tõttu lihtsalt hätta jäänud, ega oska täbarast olukorrast kuidagi välja tulla,» selgitab üüriekspert.

Aun lisab, et kui üürnikul hakkab senise üüripinna ülalpidamine üle jõu käima, siis tuleb sellest üürileandjat koheselt teavitada. «Probleemide ilmnemisel võiks osapoolte esimeseks sammuks olla alati avatud kommunikatsioon. Enamasti jõutakse mõistliku kompromissini ning üritatakse üürisuhe võimalikult ruttu lõpetada ja leida pinnale uus üürnik, et ennetada võla suurenemist,» ütleb ta.