Eestlase suhe kartuliga on kauakestev ja kirglik. Me vaatame kartulit nagu usaldusväärset maapõuest korjatud kullatükki, mida võib keeta, praadida, ahjus küpsetada, friikartuliteks või pudruks vormistada ja mõnikord isegi toorelt hammustada nagu õuna. Ja kui mõni mehike söandabki mokaotsast tunnistada, et tema armastab liha kõrvale hoopis riisi mugida, vaadatakse teda nagu sõjakurjategijat. Aga olgem ausad – me ei käi kartuliga alati kõige loomingulisemalt ümber. Enamik veeretab kartuleid lihtsalt soolas ja kartulimaitseaines ringi, enne kui see saab õhtuks sealiha kõrvale serveeritud. Kus, armas rahvas, on meie kartuli-seikluslikkus?
/nginx/o/2021/05/23/13797987t1hedae.jpg)
/nginx/o/2024/05/17/16078378t1h28fc.jpg)